Tehtud rumalused ja
ettetulnud suuremad takistused:
1. Läbimatu soo KP 48
ja KP 68 vahel. Tuli minna ringi. Etapi valisime seepärast, et vähendada
sooetappide kogupikkust (näit. KP 48-77-73). Mõte oli hea.
2. Häving minekul
KP-st 38 KP-sse 46. Hooletus keskööl teekäänakute jälgimisel. Panime õigest
kohast ca 1,2km mööda. Põhjus: lobisemine ja tähelepanu kaotamine öösel kõvas
vihmasajus. Hakkasime lõikama mööda
sihti lääne poole ja sattusime tol hetkel "kurat teab kuhu". Tulemus:
1,5 tundi müttamist rõvedas tihnikus/soos tugeva vihmasajuga. Esimesele teele jõudes ei julgenud
rohkem riskida ja hoidsime suuna edelasse. Kui saime end kaardil paika, oli
hilja tagasi minna KP-sse 46. Seega jäid võtmata kerged punktid KP 46 ja KP
50.
SELLE VEAGA KAOTASIME
EUROOPA MEISTRI TIITLI
Kuid hea, et niigi läks.
3. Takerdumine Tusari
olematu talukoha juures KP 34 ja KP 26 vahel. Seal pidi kaardi järgi olema tee,
kuid oli soine väga rasketi läbitav tuulemurd. Aeg jooksis kokku ja tegemata jäid
punktid 32, 40, 23. Tagantjärgi mõeldes oleks siiski jõudnud võtta KP 23 -
teise koha punkti. Oleks..., kuid see ei maksa midagi.
KOKKUVÕTTEKS
Võib öelda, et tegime
omaarust hea ja täiesti teostatava plaani ca 225 punkti peale. Keskuse külastamine
peale esimest 7,5 tunnist Tänavjärve ringi oli väga kosutav. Soe supp, uued
kuivad riided, varustuse täiendamine mõjusid positiivselt. Kaotatud aja
(50min) tegime hiljem kindlasti tagasi.
Rogaini maastik oli
suurepärane - vaheldusrikas ja huvitav. Paljud KP-d asusid imeilusates kohtades.
Oli nii ilu kui valu, mida üks rogain peakski pakkuma.
Korraldus oli tasemel.
Ja medal oli ilus.
Tänud tegijatele.
Eduard
Artikkel ajakirjas
"Orienteeruja"
Veteranide vintsutused Nõval
Võistkond
1960/KEKRSK(Marje Viirmann, Eduard Pukkonen)
Esmakordselt
24-tunnisele rogainile minejal on ees palju teadmatust, palju küsimusi nii
enesele kui teistele. Kuidas riietuda (sh jalanõud), mida süüa, kui palju
liikuda jne. Olime Marjega mõlemad selles seiklusmängus algajad, temal
tipporienteeruja, minul 8-tunniste rogainide ja raskemate (mägi)matkade kogemus. Kuid eesmärgiks oli ikkagi veteranide segapaaride klass võita, sest
nii sobivat võimalust Euroopa meistriks tulla leiab harva. Suurimateks
konkurentideks pidasime kogemustega Peraküla Kruppi (Vettik-Minn) ning lätlasi
(Ozola-Kosmachevs).
Toit
Eelmise
aasta rogaini võitja Kaido Hallik kirjutas “Orienteerujas”, et neil oli
Kaire Ruuliga kaasas olnud 32(!) võileiba ja 9(!) liitrit jooki. Lisaks veel
hulgaliselt banaane ja palju muudki, mis kõik kokku tundus uskumatult suure
kogusena.Hea võimalus
toiduratsiooni täpsustamiseks tekkis võistluseelse päeva õhtul Rademari poes, kus sisseoste tegi “vana
kala” Margus Klementsov. Joogiküsimusele
vastas ta, et Reha ei pidavat üldse jooma ja võileibu ei võta nad ka kaasa.
Jaanus ei pidavat ka midagi sööma, välja arvatud ehk mõni pannkook....
Kuna
Margusel olid endal peod energiabatoone ja muud spordidopingut täis, siis järgisin
tema eeskuju, mida takkajärgi vaid kiidaks. Söögist oli meil veel mõlemal 4
topeltvõileiba, paar banaani, natuke magusat ja pähklisegu. Jooki kulus mõlemal
2-2,5 liitrit. Kuid siikohal tuleb märkida, et me külastasime peale esimest
7,5-tunnist ringi võistluskeskust, kus saime sooja suppi ja teed.
Riietus
Riietuse
olulisemaks osaks on rogainil vist jalanõud ning eelmise aasta Reha-Klementsov
ebaõnnestumisest õppides ka aluspüksid. Vihmaga oli õhtul ja öösel külm,
natuke paremaks tegi olukorra korralik pontšo. Veteranidele soovitaks veel ka
toega seljavööd ning jalapaistetust vähendavaid elastikpõlvikuid. Jalanõudest
olid sobivad tavalised jooksutossud, mis pidasid karmile katsumusele üllatavalt
hästi vastu.
Võistlus
Planeerisime
kohe alguses teha kaks ringi, kokku ca 90 kilomeetrit ja 220-225 punkti. Selline
plaan võimaldas osa varustusest jätta keskusesse, samuti jäi võimalus riiete
ja jalanõude vahetuseks, mis osutus hiljem väga vajalikuks. Idapoolsel ehk Tänavjärve
ringil jooksime planeeritust rohkem. Marje samm oli rogaini jaoks liialt ilus ja
natuke kiirevõitu, kuid teisiti ta ei osanud. Pikki rabalõike püüdsime vältida,
eelistasime liikuda piki rannaluiteid (KP-sse 73). Esimene suurem takistus
tekkis raba ületamisel KP-st 48 KP-sse 68, kus ette jäidläbimatud soolõigud. Poole meetri sügavuse vee all oli õõtsik, mis
inimest ei kandnud. Läksime lääne poolt ringiga, kuid parandus tagasi itta tõi
kaasa mitmesajameetrise vea.
Pärast
võistluskeskusest lahkumist, ca 8 tundi peale starti tundsime uutes kuivades
riietes end üsna hästi. Kuid seda lõbu ei olnud kauaks, sest Marjel tegid
puusad ja jalad juba 10 tunnil põrguvalu, mille leevendamiseks määris ta end
hobuse salviga (!?). Korraks tundus, et meie jaoks hakkab rogain seekord lõppema,
Marje oli ka ise ootamatult raskest olukorrast ebameeldivalt üllatunud. Siiski
liikusime edasi, kuid jooksmist, mis oleks keha vihmasajus natukenegi
soojendanud, jäi aina vähemaks. Peale 12 tundi me ainult käisime.
Suur
eksimus tuli siis, kui seda kõige vähem ootasime. Peale KP38 liikusime KP46
poole, kus tuli jälgida vaid teekäänakuid. Marje võitles enda ja oma
valutavate jalgadega. Jutustasin talle külmas vihmasajus 20 aastat vana loo
talvisest Beluhha mäetipu (4506m) vallutamisest Altais, kus üliohtlik ja karm
päev lõppes veel hästi – vaid kaks inimest murdsid jala. Loo moraal oli
selles, et suurt valu on võimalik tuimaks kõndida.
Kuna
vihma sadas nagu oavarrest ja lambiga ei näinud kaugemale kümnest meetrist,
kaotasime jutustamisega ajataju ja ei fikseerinud teekäänakuid. Hetkega olime
edasi liikunud 1,5km, mis tundus uskumatuna. Üritasime parandada tehtud viga väikese
lõikamisega ja sattusime “eikuhugi”, so tihnikute, raiesmike ja triiki vett
täis metsaveoteede keskele, kust kerget väljapääsu polnud loota. Ja vihma
muudkui valas.
Lõpuks
jõudsime väikesele metsateele KP46-st KP71 poole, kuid asukoht oli vaid
aimatav, mistõttu võtsime suuna edelasse ja peagi olime kaardil tagasi.
Kaotust tuli ca 1,2 tundi, lisaks jäi võtmata 9 punkti (KP46 ja KP50).
Järgmine
raskusi tekitanud punkt oli esialgu lihtsana näiv KP35. Hooletu pealeminek
Roosta kämpingu nurgast ei andnud kiiret tulemust. Seda KP-d olid juba tükk
aega tulutult otsinud vähemalt kolm võistkonda, enamus neist lätlased.
Kammisime koos kõiki võimalikke ninasid oma 15-20 minutit. SI pulga erinevus
EMITist ilmnes siis, kui lõpuks leitud punktist üle metsa kostnud piiksu peale
kõik naabervõistlejad kokku jooksid. Hiljem oli kuulda, et see punkt jäi nii
mõnelgi võistkonnal leidmata, nagu ka KP43.
Saviralli
lõpus KP-s 59 tegime kiire arvestuse, et ülejäänud viie KP (kokku 14 punkti)
võtmiseks oli meil 11,5 km jaoks varuks 3 tundi. See aeg tundus napilt piisav
olema. Kuid rogaini kaardid on täis üllatusi ning seegi ilus plaan jooksis
liiva minekul KP-sse 26, kui olematu Tusari talu juurest viivat teed ei õnnestunud
leida (seda lihtsalt polnud). Üliaeglaselt soise tuulemurru-raiesmiku läbimine
tühjendas ajaressursi, mispeale tuli teha valus otsus otse finišisse liikuda.Kaotasime veel 9 punkti.
Statistika ja taktika
22
tunni ja 40 min jooksul (maha on arvestatud 50min viibimist võistluskeskuses
ning 30 min enneaegset finišeerimist) läbisime 102km, seega tuli keskmiseks
kiiruseks 13,7 min/km. 24 tunni jooksul sai läbitudkeskmiselt 4,25 km tunnis. Kiiruse erinevusi etappide kaupa näeb
jooniselt 1. Esikoha saanud Läti võistkond võistluskeskuses ei käinud, tšehhid
viibisid seal üle tunni. Medalikolmiku punktisaak tundide kaupa on toodud
joonisel 2. Ise arvame, et tegime mõistliku plaani – tehnilisema ja raskema
osa jätsime algusesse, pikad teelõigud ööseks, ei loobunud soojast supist ja
kuivadest riietest võistluse keskel.
Kokkuvõtteks
24-tunnine
rogain andis ootamatult suure emotsionaalse laengu, mida jätkus nädalateks.
Keha taastumine võttis erinevalt aega. Kahju oli sellest, et tugev konkurent
Peraküla Krupp pidi Andres Minni haigestumise tõttu katkestama, nüüd me ei
teagi, kumb kõvem on. Samuti tahaks esile tõsta võistkonda Tuuletallajad (Vellerind-Kimmel), kelle tulemused on ilmselt jäänud nurkliku orienteerumise
taha.