|
Pikasilla mudalugu
|
|
NB! See on vaid minu isiklik nägemus asjast, mis ei pretendeeri ei faktide ega olukordade kirjeldamise absoluutsele tõele
Start
läks hästi, luurekäigul valitud kanuusid küll ei saanud, kuid
heas kohas paiknev samalaadne riistapuu õnnestus siiski ära
haarata. Peale
esimest lihtsat kanuupunkti (poi keset jõge) olime liidrite hulgas,
kaugemal eespool sõitis Salomon, meie kohe Aventura ja ISC järel.
Läheduses oli veel võistkondi, aga nimesid ei tea. Teise
punkti võtmiseks tuli teha rajavalik, milles nimetatud võistkondade
orienteerujad olid üsna üksmeelsed – kanuu ette saata ja
jooksuga võtta teine (või ka kolmas punkt). Meie plaan nägi peale
teist punkti poolsaare otsas kokku saada ja siis üle väikese lahe
koos kolmandasse, nüüd juba legendaarsesse KP33-sse aerutada. Üksiku
talu juures hüppasimegi järjest kanuudest välja ja võtsime ebamäärase
ortofoto järgi suuna otse itta. Nautisin turvalist positsiooni
Heiti Hallikma ja Maret Vaheri järel. Mis seal ikka ise rabeleda,
asjatundjad ju ees, ehkki esialgne plaan oli rohkem vasakult ehk lõunast
minna, laiemast vesisest alast ringiga mööda. Läbi
tavaliste võserike ja luhtade jõudis Heiti otse teise punkti
juurde, mis oli nagu pidigi, teisel pool soist ala. Kuid see soine
ala osutus järve ca 15m laiuseks mudaseks põhjaks, mis kuiva suve
tagajärjel oli peaaegu veevaba. Heiti jäi korra seisma, kõhkles
vist, kuid Maret hüppas kohe sisse. Hetk hiljem paistis paksu muda
seest vaid Mareti pea ja ta nägi kõvasti vaeva, et kaldale saada.
Miskipärast sobras ta veel kaua aega mudas, kaelani sees, kaldast
(loe roostikust) 20cm kaugusel, otsides vist midagi. Keegi teda ei
aidanud ja abi ta ka ei palunud. Otsustasin
oodata ja vaadata, mida rahvas teeb, sest kohale jõudis veel võistlejaid.
Läksin natuke lõuna poole, aeg-ajalt puusadeni mudasse vajudes. Kõndida
ei olnud enamasti võimalik, algas roomamine. Heiti läks varsti
mudavälja ületama ja see vaatepilt ei tekitanud minus mitte
mingisugust tahtmist talle järgneda. Pealegi oli mudavälja keskel
natuke vesisem riba ja see tundus eriti ohtlikuna. Otsustasin
esialgse plaani teoks teha ja kõige hullemast kohast ringiga mööduda.
Selja taga kuulsin vaikset kuid rasket sõna “Appi”.
See oli Heiti hääl, nii mulle tundus.
Roomasime kellegagi kahekesi ca 50m lõunasse, kust sai
suhteliselt ilusti (mudas roomates muidugi) teisele “kaldale”.
See “kallas” oli mudaaukudega roostik, kus jõuliselt roostikust
läbi surudes ja aeg-ajalt end mudast välja tõmmates jõudsin
ihaldatud punkti juurde. Punkti kõrval oli üks võistleja, kellest
paistis muda seest välja pea ja üks käsi, millest ma siis kinni võtsin
ja ta välja aitasin. Pärast punkti komposteerimist küsis
kahe meetri kaugusel olev pea, et kas ma ei saaks teda mõne roikaga
abistada. Ei saanud, sest ümberringi olid ainult kõrred. Nii ta
minust sinna maha jäi. Nüüd
oleks plaani järgi pidanud selle mudavälja uuesti ületama, et võistkonnakaaslaste
juurde jõuda. Seda loomulikult ükski võistleja ei teinud ja
ainukeseks võimaluseks oli liikuda põhja suunas karjudes
tiimiliikeid endale appi. Kuuldus karjeid nagu “Sportland”, “Aventura”,
“Randy” ja muidugi lõputult “Suprema”. Kuid “valget
kanuud” ei tulnud. Ja minna oli päris raske, sest pidevalt
vaheldus tihe pilliroog mudaväljadega, millest pidi üle roomama või
siis jälle meetrisügavustest mudaaukudest välja ronima. Keegi võistlejaist
loobus sellest pullist ja hüppas (nüüd juba) lahtisesse vette
ning hakkas lihtsalt põhja (mitte järve põhja) suunas ujuma, tõsi
küll, väga aeglaselt. Huvitav oleks teada, kui kaugel ta praegu
on. Siis
sai selgeks, et päästvat valget laeva ei tule ja ainuke mõistlik
tegu on minna kolmandasse punkti ning sealt tagasi ujuda
tiimikaaslaste juurde. Ja
siis hakkas ühel hetkel kostma aerude lööke ning juttu, mis ei
sarnanenud lootust kaotavate mudaliste appihüüetega. Jõudsin nüüd
juba teise mudajõe kaldale, kus oli
mitmeid paate ja hulk inimesi. Andres Minn (Peraküla Krupp)
vehkis aeruga, mina aga mõtlesin, et küll sellel Preitofil ikka
veab, temal tiim koos. Ja kõik märgid viitasid sellele, et kolmas
punkt (KP33) on lähedal. Minu
ees hüppas jõkke Lauri Lahtmäe, ulpis mudas paar meetrit, siis
ujus mudas paar meetrit, siis jälle roomas ja jõudiski üle
teisele kaldale. Tegin sama ja lootsin pärast paarikümmet meetrit
tihedat roostikku KP kergelt ära võtta. Kuid
pilt, mis mulle KP33 juures avanes, ületas kõik eelneva. Punkt oli
ca 15m kaugusel püdela mudavälja keskel. Mõned mehed olid juba
mudas, tegid üksikuid aeglasi liigutusi, misjärel puhkasid tükk
aega. Seisin seal kaua, ootasin ja vaatasin. See ei olnud lihtsalt võimalik,
see kõik tundus liialt ohtlik. Lõpuks
oli selle muda sees päris palju tuttavaid o-nägusid (sh ka Heiti
ja Maret). Ainult hullult kahju oli, et kaasas polnud fotoaparaati,
sest näod, mis mudast välja paistsid, peegeldasid väga ilmekalt
olukorra tõsidust. Pealegi oli valgus sellel hetkel
pildistamiseks väga hea… Lõpuks
hüppasin minagi mudasse ja liikusin väga vaevaliselt edasi. Maret
Vaher võttis just punkti, hüüdes seda valjult kõigile, sest tema
SI pulk oli kadunud. Samas soovitas ta kasutada selilistiili. Jätsin
siis oma joogi-seljakoti muda peale ning alustasin roomamist, nüüd
juba selili. Selle meetodiga hoidsin kõvast jõudu kokku. Kiiret
polnud kuhugi, sest kõik konkurendid liikusid kas teokiirusel või
lamasid jõuetult mudas. Nagu hiljem kuulsin, sai Maret
selilitehnika idee Alari Kannelilt, kes uppumise vältimiseks oli
end selili keeranud ja uue tehnika niimoodi avastanud. Kui
olin punkti ära võtnud, siis nägin poolahastuses Lauri Lahtmäed,
kes ei roomanud tagasi vaid pidi minema edasi, sest tema kaaslased
ootasid teda hoopis neljandas punktis – lõpmatu roostikuvälja
taga, kusagil… Tunne
oli vägev, kui pärast 50m roostikus sumamist kostus hõikele
“Rene” rõõmus vastus. Olin paadis veel tükk aega üliemotsionaalselt
rõõmsas tujus, Alar pidi mind mitu korda maha rahustama, sest jõudu
oli vaja edaspidiseks säästa. Kui
jõudsime kanuuga neljandasse punkti, siis kaks meest küsisid
murelikult, et ega me Lauri Lahtmäest midagi ei tea (nagu emad
rongijaamas oma rindel olevate poegade kohta küsisid). Ma teadsin küll
ja ütlesin, et oodaku, Lauri on nende poole teel. Kogu
selle mudamaadluse mõju tundsin alles siis, kui pidin kuuenda
kanuupunkti võtmiseks Vooremäele ronima. Jalad olid täitsa tühjad…
Eduard
Pukkonen Suprema
(Taavi Kaineli asendusliige) Võistkond nr. 41
|