TÕUS BELUHHALE
5.veebruar 1984 - päev, mis ei unune
ehk lugu sellest, kuidas mägedes käia ei tohi
Allpool on väljavõte 1984.aasta Altai suusamatka päevikust, kus Beluhha tipurünnakust kirjutas Pille Oolup. Lühikommentaar eelmisest õhtust ja tipupäeva hommikust Heli Talvikult ning kolme mehe vahetu kommentaar peale tipuüritust. Pildid ja veebileht on minult.
4.
VEEBRUAR - 8.MATKAPÄEVA ÕHTU
/---/ Erilist komforti see laager ei pakkunud. Telgi taga haigutas lõhe, magamiskotid olid jääs; küljealune õhkas jäist külmust, termomeeter näitas 33 pügalat alla nulli ja ees ootas külmööbimine.
Esiotsa ei tahtnud Jürkal priimused tööle hakata ja oli tükk tegemist enne kui me oma topsid auravat teed täis saime. Peale õhtusooki tundus asi tsipa lootusrikkamana kui esialgu.
Otsustati, et mina jään järgmisel päeval, kui kuus ülejaanud vaprat Beluhhat ründavad, kodu hoidma, jõudu koguma ja magamiskotte kuivatama.
Heli
5.
VEEBRUAR - BELUHHA
hommikul -34°
päeval -20°
õhtul -28°
Lõpuks
siiski tuli hommik. Vahelduva eduga tukkudes, hambaplaginast virgudes ja
uuesti tukastades oli möödunud see öö.
Praegu
paistab soe päike, ümberringi on vaikus ja rahu. Kuus üritajat asusid
hommikul kahe sidemena üle liustiku teele, lehvitasin neile järele ja
soovisin õnnelikku tagasijõudmist. Laotasin magamiskotid telgile
kuivama, parandasin torpasid, tegin endale priimusel joogipoolist.
Tatsasin
parasjagu ümber telgi ringi ja kohendasin magamiskotte, kui äkki kuulsin
selja tagant kahtlast sahinat ja krabinat, mis pisitasa valjenes. Pöördusin
ringi ja - nüüd kostsid need kahtlased hääled peaaegu meie telgi alt.
Jää praguneb! Lendas mõte läbi pea ja tormasin teisele poole telki.
Mida peaks kaasa haarama enne kui hilja. Mõtted lendasid üksteise järel
läbi pea: telk, suusakepid, priimus. Jõudnud oma mõtetega sinnamaale,
hingasin kergendatult, sest kartusttekitav krabin lakkas. Oehh!
Oleks,
et kõik ikka hästi läheks. Ootajal aeg seisma jääb...
Hurraa!
Sealt tulevad Ats ja Jaak!
Heli
BELUHHALE
10 tundi
Terve
see päev sai läbi elatud mingis kentsakas, võiks öelda et isegi tuimavõitu
rahulikus meeleolus, mistõttu tagantjärele tundub toimunu ebatõenäolise
ja uskumatuna. Aga nii see kõik ometi oli ja järgnevalt saagu siis kirja
5.veebruar 1984 minu pilgu läbi.
Külm
oli igati soliidne - termomeeter liustikul näitas -34°C kui hommikul
sentimeetripaksuse härmatisega kaetud telgi alt ägisedes välja
ronisime. Eelmisel päeval jääga kattunud kassid ei tahtnud kuidagi
varvaste otsa pugeda ja üleüldse nõudis iga liigutus tahtepingutust.
Pool kümme asus esimene nöörikolmik - Sven, Jürka, Ets hirmsa kiiruga
üles- ja päikesesoojuse poole kribima, meie topeltrepsuga ühendatud
grupike (Jack, Ats, Pille) visalt kannul püsimas. Kassirada viis ülespoole
ja meie ikka selle kannul. Ilm oli briljantne ja nii võisime enam-vähem
rahunenult jätta tõbise Heli telki valvama ja magamiskotte jääst lahti
sulatama.
Keskpäeva
paiku jõudsime sadula alla, millest meid lahutasid poolemeetrise laiuse
ja (õnneks) tuvastamata sügavusega bergsrund ning poolsada meetrit järsku
firni. Jürka julgestas ja suure ähmiga said kõik praost ilusti üle.
Firnil tuli jätkata tõusu ikka sidemes tolle õnnetu sassimineva ja kõigile
kooskukkumist kindlustava repsuga. Kui me lõpuks sadulale jõudsime ja
tigedalt kirudes end puntras abinöörist vabastasime, olid teised juba
tuurikirja(!) läbi lugenud ja tuvastanud, et oleme karu p.....
Jäljed, mida mööda tulime, viisid üle kuru (TKT - 4115m,
raskuselt 3B). Tipule tuli seega minna mööda marsruuti, mida tavaliselt
ei kasutata. Jürka ohkas ja teatas, et tema on lootuse kaotanud. Kell oli
üks.
Tuli
otsustada. Jürka, Sven ja Ets - edasi. Ats ja Jack - kõhklevad veidi ja
siis loobuvad. Mida teha? Ühelt poolt jõudu ja tahtmistki oleks, teiselt
poolt - võin äkki meestele käki keerata. Samas tean, et kui nüüd
minna, siis tuleb seda teha lõpuni. Let's go!
Firn - jäine ja 45°. Varustus - kassid, suusakepid ja kamba peale üks kirka. Seljakotis on peidus veel köis, jäänael, halvaa, glükoos ja Muchi šokolaad. Mitte alla vaadata. Õnneks seda tahtmist ei teki või kui tekib, siis jälgid kurule peesitama jäänud ja üha väiksemaks jäävaid Atsi ja Jacki. Vahetevahel lipsab pilk siiski ka sügavikule alla - liustik, jäälõhed, firn, kaljud. Oo-jaa! Ilus pikk kukkumine oleks. Jõuame kaljudeni. Edasi juba vaheldumisi mööda firni ja kaljusid, mis üha järsemaks muutuvad.
Kassidega
läheb kaljuronimine üllatavalt hästi, kildad pakuvad ka kätele häid
nukke. Liigume, aga mida edasi, seda järsemaks (kohati 50-60°, kaljudel
rohkem) ja muidugi ka ohtlikumaks asi läheb. Suusakepid tolgendavad ja
segavad hirmsamal kombel. Mingi moment avastan, et vasaku käe kinnas on
kadunud. Villane sõrmkinnas soojendab küll üllatavalt tõhusalt, kuid järgmisel
päeval ilmub augu kohale siiski üüratu külmavill, mis küll
dekoratiivne aga ka tülikas on.
Ets
ja Sven kaovad vaateväljalt. Jürkagi kaoks vist, aga kuhu ta ilma
minuta... Seome end köiega kokku ja edasi läheb juba tuntud lauluga:
"/---/ ja naabri Jürka
ees ja mina järele /---/". Aeg-ajalt kaotame eesminejate jäljed ja
siis tuleb alla tagasi turnida. Nii kaotame aega. Lõpuks oleme harjal.
Puhh! Ligi 200m pikkune kohati noastuv kaljude riba. Harja läbinud Ets ja
Sven alustavad samal ajal viimast tõusu. Jürka vajub moraalselt lõplikult
kokku. Nüüd nad siis lähevad ja tema ei jõua. Ei, seda ma endale ei
andesta vist kunagi. Sõiman natuke vaest Põrgupõhjat ja siis alustame
nukravõitu lootusekübemekesega turnimist. Just nagu kassid aia otsas -
vilksab mõte läbi pea. Ainult et sellelt aialt oleks ühele poole
kukkuda pool kilomeetrit, teisele poole pisut vähem.
Köis
on siiski tubliks toeks. Ja lõppude lõpuks oleme juba harjunud ega
imesta enam mitte millegi üle. Mul on täiesti ükskõik, kas jõuame
tippu või ei. Lõppude lõpuks tuleb täna veel ka laskuda.
Kell
on pool neli. S&E on tipus ja hakkavad laskuma, meie oleme sadulal ja
hakkame ka igaks juhuks tasapisi ülespoole tatsama. Jürka läheb veidi
ees, ta seisab veidi aega longus päi, kuulates allatulijaid ... ja läheb
siis edasi! Hurraa! Veidi aja pärast saan ka ise Sveni käest matsu:
“Kurat, pärast sellist masot 100 meetrit enne tippu tagasi pöörduda!
Ootame teid kasvõi pimedani." Süda läheb soojaks, tunnen, et jõudu
veel jätkub. Edasi, üles. Vahetevahel natuke ähkida, aga üldiselt
tundub see sile firninõlv pärast eelnenud ronimisi lausa jalutusrajana.
Jürka on veerand tunniga jõudnud kogu tipu läbi tatsata, aga tuuri
juurde jõuame siiski koos. Kivihunnik, mälestustahvel, kentsakas Lenini
metallkujuke, mille taustal
kiiruga vastastikku pildi jaoks cheesitame.
Jõuan
vaevu märgata, et tipp on lai ja lame firniplats, kui juba laskumegi, kõrvus
põhjaseinalt allaveereva laviini kolin.
Viiepaiku
sadulal, harja varjust tuleb Sven. Etsi ei ole. Ta on (koos kirkaga) läinud
laugemat laskumisteed otsima. Seda pole. 200 meetrit 45°-st jäist firni,
all on näha suur berks. Ets alustab laskumist eemal harja all. Tagasipöördumise
kutsele ei reageeri. Meil pole aega ka tema juurde minna. Nöör välja,
sest suusakepid on kehvad abilised ja meil on iga minut arvel.
Algul julgestus üle kaljunukkide. Jürka ees, mina vahepeal, Sven toob nööri alla. Oh kui aeglaselt see asi läheb! Ets läheb kirka najal nagu noor jumal (kassid on tal all teist korda elus - ilmselt on nõukogude alpinismile kaduma läinud teine Eduard Mõslovski). Äkki karje: "Kukun" ja elutu näoga Jürka jääb nagu kaltsunukk nööri otsa rippu. Sveni julgestus oli raudne. Jürka kogub end kiiresti ja punnib kuidagi lähimate kaljudeni, müts aga kaob hüpeldes all haigutava prao poole. Hüüan Jürkale: "Kapuuts pähe!". Suusakepid on ta mööda lennates kavalalt kaljunuki taha torganud.
Oleks
ime kui pärast sellist matsu inimene rahulik oleks. Tuleb minul ees
minna. Üritan jäänaela firni keerata (kaljusid enam ei ole), aga see
logiseb ning ei ärata usaldust. Suures tegutsemistuhinas lendab nõlvast
alla paar suusakeppe. Minu omi. Ets on juba all ja otsib meile praoületamiseks
sobivat kohta. Nii, on aeg see jant lõpetada. Köis kokku ja poole nõlva
peal algab klassikaline laskumine kassidel. Ikka pooleldi sillas ja nõdravõitu
suusakepp toeks. Oh need vaesed kepsud! Kui nad ainult vastu peaksid.
Tundub, et ei pea. Aga elu on armas ja nii saab tehtud ka kahemeetrine hüpe
üle bergsrundi. Prillid lendavad eest ja känts on vägev, aga pehme lumi
pidurdab. Ets tagastab Jürkale mütsi, peagi pillab too aga vasaku käe
kinda, mida ei leita. Ka minu üks suusakepp leiab jälle omaniku.
Beluhhale jäävad ohvriks kolm vasaku käe kinnast (Jürka, minu ja
Sveni), üks suusakepp. Aga sellega veel asi ei piirdu...
Kiiresti-kiiresti. On juba hämar ja suurem osa laskumisest, pealegi ilma rajata osa (tõusime ju teist teed) ees. Joostes alla. Stopp! Praod. Sven ja Ets köies ees, meie Jürkaga järel. Hopp ja üle. Edasi. Jälle pragu. Hopp ja Sven maandub peaaegu kolm meetrit allpool ning jääb imelikult kägaras veidi enne järsaku serva pidama. Ägiseb vaevu: "Hüpake vasakule!". Ets. Maandub õnnelikult. Tunnen, et see lugu ei lõpe hästi, aga kui ma kohe ei hüppa, siis läheb veel halvemini. Lend ja õudne valu. Järgnevaist minuteist ei mäleta ma suurt midagi. Karjun ja röögin ja vintsklen vist hirmsal kombel. Keegi küsib: "Kas selgroog?", keegi: "Pille, ära nuta". Minule on aga kogu maailm ainult üks suur valu, mille kese on koondunud vasakusse jalga.
Viimaks saabub moment, kus ma suudan oma mõtteid veidi koguda. Kuid pruugib ainult liigutada ja ma ulun jälle täiest kõrist. Sven on vait. Mehed ikkagi ei nuta. Veelgi enam, ta jätkab oma rajaleidja ametit. Kuidas ta küll suudab? Mina ronin abituna Etsi turjale, aga 65 kiloga turjal palju ei liigu. Istun maha ja mõtlen elu üle. Luumurdu vist ei ole, valu taandub sedavõrd, et saan kah kargu alla. Ets haigetoetajana kõrval, komberdan kuidagi edasi. Pimedus võtab maad. Kus on taskulamp? Täitsa olemas, aga patarei jäi Atsi taskusse. Milline hea juhus, et tagavarapatarei on just minu käes!
Lõpuks ometi hommikune rada! Kõige hullem on möödas. Nüüd
ainult vastu pidada. Ees ootav külm ja härmas telk liustikul tundub tõeliselt
hubase koduna. Mida küll teised võivad mõelda. Kell saab juba kaheksa.
Taevas on noorkuu sirp.
Ets: "See oleks maailma suurim ülekohus, kui me NÜÜD VEEL prakku kukuksime".
Kodus!
Aitäh
Sulle, Beluhha! Mida loevad nihestatud jalad ja külmavillis sõrmed, mõned
kadunud asjad kõikide meeletute vedamiste kõrval.
Pille
/---/
Võib
kindlalt väita - Beluhha oli raskeim ja ohtlikeim minu seni võetud
tippudest. Algus kuni TKT kuruni kulges üsna ladusalt, kuid kuna kurule jõudsime
väga hilja, kadus mul tippu jõudmise lootus juba siin. Kui pärast
rasket masot Pillega sadulale jõudsime, oli kell juba neli ning olin
absoluutselt veendunud, et kõrgemale enam ei saa. Olin lausa hämmingus,
kui Sven siiski lubas mul tippu minna... Mingit võidurõõmu tipus ei
tundnud. Sadulalt laskumine tundus algul üpris lihtne, aga pärast mu õnnetut
lahtikukkumist algas lausa põrgu, mis minu jaoks lõppes esimesest praost
ülehüppamisega. Seiklused pimeduses võtsid vahepeal üsna terava pöörde,
kui Pille oma jala välja väänas. Õnneks oli Beluhha meie vastu siiski
armuline ja nii jäid meie kaotused siiski väikesteks võrreldes selle
suure saavutusega, mille poole nii paljud on püüelnud, aga mis nii vähestel
on õnnestunud.
Om
mani padme hum!
Jüri (Jüri Vilismäe)
/---/
Polnud
sellist tunnet, et peab tippu minema. Lihtsalt eelnevate päevade pidev mõte
sellele tegi asja enesestmõistetavaks. TKT kurult paistis tõus olevat
riskantne, kuid kahtlusi ei tekkinud. Ka kaljuronimine sobis, oli ju
teadmine, et tagasiteed pole (oli liialt järsk laskumiseks). Sisemine
kell kontrollis kahekordse tähelepanuga, kuid ikkagi tuli liialt palju
riskantseid samme. Ime, et keegi meist alla ei sadanud. Julgestust ju
polnud. Polnud mingit välist tiivustust, ka tipus tuli endale peale
sundida võidurõõmu saavutatust. Kas tuli tõesti liiga kergesti?
Rõõm
oli suur alles laagris. Milline tore tunne suruda teistel kätt.
Ets
/---/
Ei
saa salata - me olime valmistunud selleks ja valmis minema täie panga
peale (teiste eest ütlen vaid niipalju, kui arvan end võimeline olevat
tajuma üldist meeleolu). Alpinistlikus mõttes oli see kahtlemata minu
senises elus raskeim marsruut, pealegi selline, mida oleks kahtlemata kogu
ulatuses pidanud läbima köies. Jah, see oli üks suur avantüür, kus sündmustest
just eriti puudu ei tulnud. Ta oli raske, ohtlik, ilus, kõikvõimas - nii
abitud on kõik need sõnad tegelikkuse ees. Ma kuulasin seda häält, mis
mind sinna üles ajas ja ma ei kahetse.
Beluhha
- Sa oled ilusaim tipp, kuhu ma jõudnud olen.
Sven (Sven Mäses)
PS. Matkagrupis olid veel Ats (Andres Tõnisson) ja Jack (Jaak Palumets)
Altai-Beluhha 2001 http://www.spordilinn.ee/matkamine/altai2001
http://www.mountain.ru/mkk/biblio/altay/kaveev/
http://www.mountain.ru/expeditions/altay/evstafiev98/mensu-delone.htm
http://www.mountain.ru/photo/2003/beluha/alb.shtml