Planeeringuala üldine iseloomustus

I. Rahvusvaheline tasand

1. Soome lahe kasvukolmnurk. Projekt (üldnimega “Lainete ühendus”), mida Eestis korraldab MTÜ Kodukant, hõlmab rannikuala Toilast Narva-Jõesuuni ja Hamina piirkonna Soomes. Kui Venemaa võimaldaks Suursaare ja Tütarsaarte aktiivset kasutamist jahituristidel ja teistel merd pidi liikujatel, avaneks nn. kolmnurgas täiesti uus perspektiiv. Toila, Sillamäe ja Narva-Jõesuu saaksid hakata turiste vastuvõtma ka põhja suunast. Kui ka nende arvukus ei ole võrreldav maismaad pidi saabujatega, on nende nõudmiste standard kõrge ja nad on valmis kulutama rohkem. Millal avaneb kasvukolmnurk tegelikult, on raske ennusatda. Tegu on paljuski poliitilise küsimusega.
2. Via Hanseatica. Tegemist on üleeuroopalisse transpordivõrku kuuluva perspektiivse liiklussuunaga, mida on tituleeritud ka Via Baltica kõrvalharuks (www.toots.ee/VH/index.php). Juba olemasolev transpordikoridor kulgeb marsruudil: Lübeck-Gdansk-Kaliningrad-Riia-Valga-Tartu-Jõhvi-Narva-Peterburg. Nelja Eesti maakonna ja nende partnerite ühistöös on valminud VH arenguvööndi strateegia (2002). Strateegia näeb ette ühtset infrastruktuuri ja liiklustingimusi. VH on eelisarendatav transpordisuund ka üleriigilises planeeringus Eesti 2010. Kogu projekt on seni küllalt üldine ja toiminud rohkem intellektuaalse harjutusena.
3. UNESCO kultuuri- ja looduspärandi nimekiri. Aastast 1972 koostatavas nimistus oli 2004 aasta alguses ligi 700 objekti, sealhulgas 149 loodusobjekti, sealhulgas 49 geoloogilist mälestist. Seni on Balti klindi esitamine UNESCO nimekirja toimunud suhteliselt juhuslikult. 2003 sügisest on klint kinnitatud UNESCO nimekirja kandidaadiks. TTÜ Geoloogia Instituut tegeleb Keskkonnaministeeriumi tellimusel rutiinide ja formaalsuste väljaselgitamisega, kuidas seda protsessi edasi viia. Vajalik on kolme riigi (lisaks Eestile ka Rootsi ja Venemaa) ühine käitumine, esinduslike klindilõikude väljaselgitamine ja nende kaitse tagamine (Kink, 2004). Nimekirjas osaleks paekallas kui maailmas oma mõõtmetelt ainulaadne Ordoviitsiumi ajastu looduslik astang (pikkus kuni 1200 km, astangu kõrgus maksimaalselt 57 m – Ölandil, mattunud astangutel rohkem).

Kuna planeeringuala on ja jääb Eesti väravaks Venemaale, siis ilmselt laieneb rahvusvaheline turismialane koostöö eelkõige Venemaa suunal. Narva kaudu saabunud väliskülalistest on ka täna ligi 80% Venemaa kodanikud. Venelaste huvi reisida Narva kaudu Eestisse, puhata Toilas, Narva-Jõesuus jm. kasvab kiiremini, kui teiste rahvaste huvi (mis samuti ilmutab kasvutendentsi). 2001 aastal Peterburi turismimessil tehtud küsitluse kohaselt (EAS-i Turismiagentuuri andmed) huvitus 69% küsitletud venelastest Eesti puhul puhkusest mere ääre, järnes huvi linnades reisimise vastu (52%). Maanteeameti liilusloenduse andmetel kasvas 2003 aastal liikluskoormus Jõhvi-Narva lõigus 12%, see on peale Tallinna ringtee ja Tartu-Viljandi lõigu kolmas kasvukiirus Eestis.

II. Riiklik tasand

1. Üleriigiline planeering Eesti 2010. Tänu Tallinn-Narva rahvusvahelise maantee, Tallinn-Peterburi raudtee, muude kommunikatsioonide ja Soome lahe rannajoone kujundatud tihedale tööstus- ja asustusmustrile on kogu planeeringuala määratletud arenguvööndi ja suure logistilise potentsiaaliga piirkonnana. Raudteest lõunas piirneb see arenguvöönd aga rohevõrgustiku nn. rahvusvahelise tähtsusega tuumalaga. Loomulikult on selliste planeeringutega esile toodud vaid soovituslikud nägemused, tegelik elu teeb neid õige kiiresti korrektiivid (n. Sillamäe sadam, mida Eesti 2010 ei maini).
2. Riiklik turismimajanduse arengukava aastateks 2002-2005. Lisaks muudele küsimustele on välja toodud eelisarendatavad piirkonnad (4), nende seas ka ühiselt nimetatud Lahemaa ja põhjaranniku ala. Prioriteetse tootesuunana mainitakse Ida-Virumaa ajaloo- ja kultuuripärandil põhinevaid tooteid (konkreetsemalt Kohtla kaevandusparki)

Riiklikul tasandil tehtud arengukavad ei kajasta (ega väärista) kohalikku transpordi infrastruktuuri: sadamad, raudtee, Narva lennuväljak. Tööjõu osas on Ida-Virumaa tarvis koostatud mitmeid arenguprogramme.

III. Maakondlik tasand

1. Maakonnaplaneering. Kehtestab üldised arengusuunad, mille üldistusaste ei mõjuta turismi- ja puhkemajandusega seonduvaid tegevusi. Planeering näitab ära uue perspektiivse Narva ümbersõidutee trassi: Peeterristilt Riigikülani ja sealt üle jõe. Kui Venemaa poolel ehitatakse välja Luuga sadama uus ühendus Narva-Peterburi maanteega, siis kerkib sealtpoolt päevakorda ka harutee rajamine Riigikülani ning uue silla vajadus võib aktualiseeruda (Narva uus sild võib leida koha ka Narva linnas, Riigiküla võimalik sillakoht on aga täna Riigi Maanteeameti eelistus).
2. Ida-Viru maakonna teemaplaneeringud: rohevõrgustik ja väärtuslikud maastikud. Planeeringuala rohevõrgustikus on eristatud vajalikud rohekoridorid (n. Narva maanteelt Vokani), konfliktipiirkonnad rohevõrgustike ja maanteede vahel (n. Perjatsi ja Pimestiku külas), perspektiivsed kaitsemetsad (n. Narva ja Sillamäe ümbruses). Väärtuslike maastikena (maakonnas 32) on planeeringualal eristatud 5 piirkonda: Päite, Sinimäe, Toila-Voka, Valaste-Martsa, Narva-Jõesuu. Väärtuslike maastike nimetused on tinglikult, tegelikult ulatuvad nad mõnevõrra kaugemale, kui nimetus näitab.
3. Ida-Viru maakonna arengukava 2004+ (www.ivmv.ee/failid/IVAK_2004.pdf) loetleb vajalike tegevustena teiste seas ka järgmisi: Sillamäe rannaalade planeerimine ja korrastamine, Sillamäe vanalinna arhitektuuriansambli restaureerimise eelprojekti koostamine, Sillamäe spordikompleksi renoveerimine polüfunktsionaalseks vaba aja keskuseks, Toila sadama infrastruktuuri kaasajastamine, Toila vana rannatee rekonstrueerimine ja nõlvade kindlustamine, Sinimäe muuseum-huvikeskuse hoone ehitus, Vaivara veskihoone renoveerimine infokeskuseks.
4. Ida-Virumaa turismi tegevuskava 2003-2006. Phare toetusel valminud põhjalik kava (Ain Hinsberg) kirjeldab hetkeolukorda, määratleb tõmbekeskused ja ohud, sõnastab prioriteetsed turismiprojektid ja –tegevused. Kava koostamisel on lähtutud regioonidest, kus Toila piirkond kuulub Keskregiooni ja Sillamäe/Vaivara Idaregiooni.

IV. Kohalik tasand

1. Piirkonna omavalitsused on mitmete varasemate planeeringute käigus teinud koostööd. Euroopa Liidu suunas tehtava töö osas on samuti deklareeritud ühiseid huvisid ja koostöö vajalikkust (n. Laagna deklaratsioon 26.05.2003).
2. Toila-Ontika Merekuurort on algatanud Ida-Viru põhjaranniku turismi ja aktiivse puhkuse programmi aastateks 2004-2006 koostamise.
3. Kõikidel planeeringuala omavalitsustel on olemas arengukavad ja kehtestatud üldplaneeringud. Viimased vajavad kaasajastamist.
4. Väiksemaid planeeringualal teostatud ja käigusolevaid projekte on kirjeldatud peatükis: olemasolevad projektid.

Kui objektiivselt vaadelda vaid loodust, on Ida-Virumaa Eesti üks kaunemaid piirkondi. Kusagil mujal ei ole nii avarat merevaadet koos pankrannikuga, nii võimsat jõge kui Narva jõgi, nii ürgset rabamaastikku kui on Alutagusel. Peipsi põhjaranniku luited, mitmed karstialad, joastikud ja Kurtna järvestik. Seal asub aga ka Eesti mäetööstuse ja sellega tihedalt seotud energiatootmise süda. Viimastega koos on üles kerkinud mitmeid teravaid keskkonnaprobleeme, mis on Ida-Virumaa muutnud teravate kontrastide maakonnaks.

Toila vald asub Ida-Virumaa maakonna pőhjaosas, piirneb Kohta, Jőhvi, Illuka ja Vaivara vallaga ning Sillamäe linnaga, valla territooriumi sees asub Kohtla-Järve linnale alluv Oru linnaosa. Soome lahe ääres palistab valla pőhjaosa Pőhja-Eesti pank, mida liigestavad Pühajőe ja Voka jőe org. Valla piires asub ka osa Saka-Ontika-Toila paekalda maastikukaitsealast. Valla pőhjaosa, mis paikneb Kirde-Eesti lavamaal, on suuremalt osalt pőllustatud ning tihedasti asustatud, lőunaosa hőlmab Alutaguse metsi.

Loodusvaradest on olulisemad põlevkivi, turvas, kruus, mets ja kalavarud. Tootmistegevus baseerub traditsioonidega kalandusel. Suurim ettevõte on kalapüügi ning –töötlemisega tegelev AS “Viru Rand”. Toilale annab ilmet ka 280-kohaline “Eesti Põlevkivile” kuuluv moodsa meditsiinivarustusega Toila Sanatoorium.

Vaivara vald asub Ida-Virumaa kirdeosas Sillamäe ja Narva linna vahel, ulatudes Mustajőeni ja Narva veehoidlani. Valla pőhjaosa piirneb Kirde-Eesti lavamaal Perjatsi ja Utria kohal kőrge pangaga, mida liigestab Sőtke jőe org; Langevojal ja Tőrvajőel on väikeseid jugasid. Lavamaal paiknevad Sinimäed on ligi 50 m lavamaast kőrgemad. Valla lőunaosa on Alutagusesse kuuluv laialdane metsaala; seal asuvad pőlevkivikarjäärid.

Loodusvaradest on olulisemad põlevkivi, turvas, kruus, liiv, sinisavi ja lubjakivi. Põlevkiviga on seotud põhiline tootmistegevus valla territooriumil. Seal asuvad Narva, Sirgala ja Viivikonna põlevkivikarjäär, Eesti Elektrijaam.

Sillamäe linn oli veel kümmekond aastat tagasi väljastpoolt tulnud inimestele suletud territoorium. Veel viiskümmend aastat varem polnud siin tulevasest linnast jälgegi. Enne sõda töötas Sillamäel väike põlevkiviutmistehas, mis hävis sõjas. Piirkond, mida algselt tunti Türsamäe-Sillamäe-Kannuka (suvitus)külade järgi sai laiemalt tuntuks alles peale Teist maailmasõda. Eesti üks nooremaid linnu rajati 1950. aastatel, linnõigused pärinevad 1957 aastast. Uus tehas ja linn selle ümber rajati põhiliselt sõjatööstuse huvides. Linn asub Soome lahe lõunarannikul, Sõtke jõe suudmes. Sillamäe linna vanema osa välisilme on range ja klassitsislik – valitseb korrapärane planeering, sirged alleed ja mereni laskuvad laiad trepid. Jõgi on paisutatud väikeseks veehoidlaks. Linna lähedal on mere ääres kõrgeid rannikupanku. Linna elanikkond on valdavalt venekeelne.

Algselt tegeles Sillamäe tehas kohaliku diktüoneemaargilliidi kaevandamisega ja sellest uraanoksiidi tootmisega. Maak saadeti rikastamiseks Sillamäelt edasi teistesse tehastesse üle Nõukogude Liidu. Kohaliku toorme varud olid piiratud (diktüoneemakildas ulatub uraani sisaldus küll 1000g/t-s (Pukkonen, 1993), kuid ladestu paksus vaadeldaval alal on õhuke) ning 1953. aastast hakati siia uraanimaaki tooma nii Venemaalt kui ka Kesk-Euroopast. Hinnanguliselt on Sillamäel toodetud umbes 1/5 Nõukogude Liidu uraanist (Kaasik, 1999). Uraanimaagi töötlemine lõpetati Sillamäel 1989. aastal, seejärel hakati tehases tootma põhiliselt metalset nioobiumi, haruldaste muldmetallide oksiide, mitmesuguseid keemiliste ühendite kontsentraate jne. Käesoleval ajal käib Sillamäe sadama ehitamine (esmajärjekorras naftasaaduste transiitveosed), mille projekteeritud võimsus valmimisel jääks alla vaid Muuga sadamale.

Uraani rikastamisega Sillamäel on seotud suured keskkonnaprobleemid. Eesti keskkonna üks valupunkte oli veel mõni aasta tagasi Sillamäe radioaktiivsete tööstusjäätmete hoidla otse Soome lahe rannikul. Ida-Euroopa nn. sotsialismimaades arvel oleva kokku 7000 radioaktiivse objekti seas hinnati Sillamäed ohtlikkuselt neljandaks (Kaasik, 1999). Kokku 33 hektari suuruses jäätmehoidlas leidub arvutuste kohaselt rohkesti mürgiseid aineid, muuhulgas umbes 1200 tonni uraani ja 800 tonni tooriumi. Jäätmehoidla katmise projekt on käesoleval ajal käivitunud ja peaks lõppema 2007 aastal.

Pinnaehituse kui tähtsaima maastikukomponendi struktuuris võib planeeritaval alal eristada järgmisi suuremaid maastikuüksusi: 1. Põhja-Eesti rannikumadalik, 2. Kirde-Eesti lavamaa, 3. Alutaguse

Põhja-Eesti rannikumadalik on pikk ja kitsas rannikuala Soome lahe akvatooriumi ja Põhja-Eesti paekalda vahel, mis paikneb Soome lahe kohal asuva jäätumiseelse kulutusnõo lõunaserval. Siia jääb paekalda jalamil olev maariba koos selle ees meres asuvate Eesti saartega.

Lõunas piirneb rannikumadalik Põhja-Eesti lavamaaga (lubjakiviplatooga). Selle järsk põhjaserv – Põhja-Eesti paekallas ehk klint – on katkendliku lookleva astanguna jälgitav kogu põhjarannikul. Klindineemikute kohal, kus paekallas esineb kõrge astanguna, on rannikumadaliku lõunapiir väga selge. Selleks on järsk pangasein. Rannikumadalik algab viimasest allapoole jääva rusukaldega. Klindineemikute (Toila, Voka, Päite, Kannuka, Perjatsi ja Utria) vahel asuvates klindilahtedes (Toila-Oru, Voka ja Sõtke) puudub selge looduslik piir: lavamaa serv on siin kulutatud ja enamasti mattunud paksu pinnakatte alla. Sellistes lõikudes on rannikumadaliku lõunapiir looduses jälgitav vaid jõeorgudes paljanduva lubjakivi, orgude kuju muutumise või mõne teise kaudse tunnuse järgi.

Rannikumadalik on endine Soome lahe põhi, mis on maatõusu tulemusel mere alt vabanenud. See kujunes enne jääaega vooluvete pikaajalisel kulutusel, hiljem ka mandrijää künde tulemusel pehmete aluspõhjakivimte (liivakivid, savid) avamusalal. Eriti tugevasti on aluspõhjakivimeid kulutatud lahtedes.

Rannikumadaliku valdavas osas esinevad pinnakatte all Kambriumi settekivimid, alamkambriumi Lontova lade (nn. Kambriumi sinisavi) ning Talsi lade (Lükati ja Tiskre kihistu). Pinnakattepaksus on muutuv. Panganeemikute jalamil katab aluspõhja kohati vaid mõnikümmend sentimeetrit kvaternaarisetteid. Vanades vagumustes ulatub setete paksus 100-120 meetrini.

Pinnakattest leidub Balti paisjärve ja Joldiamere setteid: Antsülusjärve, Litoriinamere ja Limneamere setteid. Lisaks leidub rändrahne ning kivikülve. Jõesetteid (alluuvium) esineb kitsaste ribadena jõeorgudes. Domineerib sängialluuvium, mis (liivakas-kruusaka lähtematerjali puhul) koosneb orgaanilist ainet sisaldavast peenest kruusast ja liivast. Alluviaalseid setteid on kõige paksemalt klindilahtede liivadesse lõikunud oruosades, kuid selle paksus ei ületa siiski 2-3 m. Kui jõgi on lõikunud moreeni, on alluviaalsete setete kiht õhuke ja jõesängis esineb reeglina kive.

Omalaadsed on gravitatsioonisetted ja deluviaal- (nõlvavoolutekkelised) setted, mis esinevad peamiselt Kirde-Eestis Põhja-Eesti panga rusukaldena.

Kalvist ida poole kuni Merikülani, umbes 65 km pikkuselt, on rannikumadalik kitsas ning katkendlik. Panga jalam ulatub paljudes kohtades mereni. Rannajoon on peaaegu sirge. Voka ja Meriküla vahemikus kujutab rannikumadalik endast vaid paarikümne meetri laiust klibust maariba paekalda ja mere vahel.

Kuna Põhja-Eesti paekallas on Virumaa idaosas paiguti jagunenud kaheks astanguks (Sillamäest idas), siis on rannikumadaliku reljeefis hästi jälgitavad liivakivi- ja sinisaviterrassid ning neid põhja poolt piiravad astangud.

Kirde-Eesti lavamaa hõlmab suhteliselt kitsa (15-20 km) maa-ala Virumaa põhjaosas. Lavamaa aluspõhjaks on Ordoviitsiumi lubjakivide tasane pealispind. Lisaks lubjakivile leidub aluspõhjas Kambriumi ladestu sinisavisid ja liivakivisid, Ordoviitsiumi ladestu dolomiite ja mergleid. Aluspõhjal lasub vaid suhteliselt õhuke (enamasti alla 1-3 m) kvaternaari pinnakate Õhukesest pinnakattest tingituna leidub piirkonnas alvareid ehk loopealseid. Pinnakatte suuremad paksused on seotud mattunud ürgorgude ja mandrijää servakuhjatistega. Valdavateks seteteks on moreen, glatsiofluviaalne liiv ja kruus ning glatsiolimnoaalne liiv ja viirsavi. Vaadeldav regioon on võrdlemisi vaene organogeensete setete poolest, kuna soid on piirkonnas vähe. Looduslikest kuhjevormidest liigestavad maastikku üksikud oosid ja problemaatilise tekkega (servamoodustis?) Vaivara Sinimäed

Aluspõhjakivimid paljanduvad maastikupildis ulatuslikel aladel. Näiteks asub Toila-Oru pargis Pühajõe oru parempoolsel veerul liivakivikalda seinas Hõbeallika koobas. Koopaava on varingute vastu kindlustatud paekividest laotud müüriga. Müürist on koopasuudmes vabaks jäetud looduslikku seina umbes ühe meetri kõrguselt. Koopaseina põhiline osa kuulub ülem-kambriumi kallavere kihistusse ja koosneb lingulaatide (käsijalgsete) kodasid või nende tükke sisaldavast heledast peeneteralisest kvartsliivakivist, kus on üksikuid õhukesi tumepruuni kiltsavi (nn.diktüoneemakilda) vahekihte ja läätsi.

Orasoja paljand asub Narvast umbes 10 km kaugusel läänes, Vodova küla äärealal paikneva samanimelise väikese jõe kõrge paremkalda seinas. See paljand on Kallavere kihistu Orasoja kihistiku tüüppaljandiks. Orasoja paremkalda ülemisel veerul on võimalik välja puhastada Volhovi lademesse kuuluv hall lubjakivi, mis sisaldab rohelisi glaukoniiditeri. Nähtava kihi paksus on 0,2 m.

Narva karjäär asub Vaivara vallas Narva jõe ja Mustjõega piiratud alal. Narva karjäärist (pindala 62 km²) alustati põlevkivi kaevandamist 1970. a. Tänapäevani on kaevandamine hõlmanud 25,2 km², millest suurem osa on juba rekultiveeritud (21,6 km²). Kaevandatava ala läänepoolsel, Mustjõe oruga piirneval alal paljandub Kesk-Devoni Narva lademe alumine Vadja kihistu suurepärane läbilõige. Üle poole kilomeetri pikkusel lõigul on võimalik jälgida peaaegu kuni 9 meetri paksust profiili, mis iseloomustab hästi Vadja kihistu läbilõiget stratotüüpsel alal, kus selle taseme üldpaksus on ~16 m. Esindatud on kõik kihistule iseloomulikud kivimitüübid ja kivimitest on määratud selle taseme juhtkivistised, akantoodide soomused Cheiracanthoides comtus ja Cheracanthus crassus. Siit on leitud ka selgrootute kivistisi, eriti rikkalikult lehtjalgseid. Koos Devoni kivististega on kivimites ka ümbersettinud Ordoviitsiumi konodonte. See Vadja kihistu stratotüübiks võetud läbilõige on parim selle taseme avamusel kogu Euroopa loodeosas.

Osa töös vaadeldavast alast jääb ka Alutaguse maastikurajooni. Alutaguse on valdavalt madal ja metsane ala, absoluutkõrgused vähenevad läänest itta. Piir kahe maastikurajooni vahel on üleminekuline, vastavalt paelava pinna järkjärgulise madaldumisega lõuna- ja idasuunas, millega kaasneb metsade ja soode levik Maastikurajoon paikneb kahe aluspõhja reljeefi suurvormi – Harju-Viru lubjakiviplatoo ja Peipsi nõo kohal. Kuna Harju-Viru lubjakiviplatoo on omakorda liigestunud väiksemateks reljeefiüksusteks, siis Alutaguse paikneb täpsemalt kahe suhteliselt madala ala – Ojamaa ja Narva-Luuga nõo kohal, mille pealispind on vastavalt 40-50 m ja 20-40 m ü.m. Tähtsamateks aluspõhja pinnavormideks nimetatud nõgudes on ürgorud, mis on osaliselt või täielikult mattunud. Ojamaa nõkku on lõikunud praeguse Purtse oru kohal samanimeline mattunud ürgorg, mille põhi Alutaguse piires on kuni 3 m.

Alutaguse aluspõhja moodustavad enamasti Ordoviitsiumi lubjakivikihid. Kuid Ida-Viru idaosas, Kurtna mõhnastiku ja Narva jõe keskjooksu vahelisel madalikul, mis kunagi (enne põlevkivikarjääride rajamist) moodustas Mustajõe lauge madalikulise valgala, lasub Ordoviitsiumil kuni 30-50 m paksune Devoni mergli- ja liivakivilasund. Devoni settekivmid täidavad seal ürgvana, Kesk-Devoni-eelset vagumust

1. Põhja-Eesti rannikumadalik võtab enda alla Ida-Virumaa põhjapoolseima kitsa maariba mere ja Põhja-Eesti paekalda ehk Balti klindi vahel. Rannajoon on võrdlemisi sirge, erandiks on vaid sujuva looke tegev Narva laht. Põhja-Eesti rannikumadalik on meretasemest kõrgemale ulatuv Soome lahe nõo osa. Seda on vorminud kunagiste suurte jõgede ja mandriliustike kulutus ning hilisem mere tegevus

Põhja-Eesti rannikumadaliku ja Soome lahe saarte maastikurajooni pinamoe moodustavad mitmesuguse vanuse ning kujunemislooga pinnavormid. Vanimad neist tekkisid esialgselt juba jääajaeelsel perioodil, teised jääajal ning kolmandad pärast seda.

Vaatamata sellele, et mattunud orgudes on leitud Kesk-Pleistotseeni setteid, pärinevad rannikumadaliku nüüdisreljeefis avalduvad mandrijäätumisega seotud pinnavormid enamasti hilispleistotseenis toimunud viimasest, Valdai jäätumisest. Enim on levinud abradeeritud moreentasandikud, kus peeneteralised setted on merelainete poolt ära kantud, alles on jäänud kivised rannad, suured kivikülvid ja rändrahnude kogumid. Viimased ongi rannikumadaliku üheks olulisemaks ilmestajaks.

Paiguti on paekalda jalami liivakivisse ja savisse kulutatud terrassid ja astangud, mis jaotavad klindi kaheks osaks: alumiseks liivakivi- ja ülemiseks lubjakiviastanguks. Terrassi ja alumist astangut loetakse rannikumadaliku koosseisu Moreentasandikega on seotud abrasiooninõlvad ja mitmesuguse tekkega rannamoodustised (rannavallid, barrid, maasääred jne). Moreentasandike kõrval kohtame ulatuslikke liivatasandikke, kus leidub rohkesti astanguid, rannavalle ja luiteid, mis pärinevad Balti mere arengu erinevatest staadiumidest. Nüüdisliivarandadest on tähelepanuväärsemad Meriküla ja Narva-Jõesuu.

Mitme teguri toimel on kujunenud ka Põhja-Eesti panga rusukalle. Sellesse on moodustunud omakorda abrasiooninõlvu, mis on omalaadsete tekketingimuste tõttu fragmentaarsed ja eriilmelised.

Silmatorkavad ning territooriumi paleogeograafilise arengu seisukohalt olulised pinnavormid rannikumadalikul on jõeorud. Lavamaalt rannikumadalikule jõudes muutuvad need enamasti laiaks ja sügavaks. Klindilahtesid täitvates mandrijää sulamisveetekkelistes setetes ulatub orgude sügavus üle 30 m. Suuremate rannikumoodustiste vööndite taga, kus esineb paljude, enamasti kuivade sootidega (vanajõgede) omanäolised orulaiendid, on orud kõige laiemad. Iseloomulikud on mitmel tasemel esinevad terrassid ja kärestikud kui kohalikud erosioonibaasid.

Põhja-Eesti ranikumadalikule on omane põhja-lõuna- või loode-kagu-suunaline viirulisus, mis on ilmselt seotud nii jääajaeelse kulutuse kui ka mandriliustiku toimega.

2. Kirde-Eesti lavamaa. Siinseks (ja ühtlasi kogu Eesti) suurimaks pinnavormiks on Põhja-Eesti paekallas. Planeeringualale jääb Põhja-Eesti paekalda Eesti piires eraldatud 9-st tüpoloogilisest lõigust kolm: Ida-Viru, Vaivara ja Narva klindilõik (Suuroja, 2003). Sama käsitluse kohaselt haarab Ida-Viru klindilõik u. 70 km osa Kalvi ja Sillamäe vahemikus. Lõigule on tunnuslik monoliitne ja sirgjooneline Ontika-tüüpi Kambrium-Ordoviitsiumi astang. Siin eristub 16 üksust (numeratsioon vastavalt K. Suuroja (2003) artiklile):

75. Moldova-Aa klindilaht

76. Saka-Ontika klindiplatoo

77. Toila klindilaht ja Pühajõe klindiorg

78. Pühajõe klindipoolsaar

79. Voka klindilaht koos Konju klindioruga

80. Päite klindiplatoo

81. Sõtke klindilaht koos Konju klindioruga

82. Kannuka klindineemik

83. Perjatse klindiorg

84. Perjatse klindineemik

85. Pimestiku klindiväin

Vaivara klindilõiguna on vaadeldav ligi 15 km pikkune osa P-E. klindist Sillamäe ja Meriküla vahemikus, mida iselomustavad tektooniliselt mõjustatud ja tugevasti deformeeritud astangud. Siia kuulub kolm üksust:

86. Pimestiku klindisaared

87. Vaivara Sinimägede kerkeala

88. Udria klindisaar

Narva lõik hõlmab 15 km Meriküla ja Narva vahemikus, kus pangaastang eemaldub lõplikult merest. Paelasund on kuni Tõrvajõeni sarnaselt Vaivara pangalõigule tugevasti deformeeritud ning paeplatoo kõrgus väheneb 25-30 m ümp tasemeni.

89. Meriküla klindilaht

90. Puhkova-Olgina klindiplatoo

91. Orasoja kanjon

92. Tõrvajõe kanjon

93. Hoovi klindisaar

94. Pähklimäe klindisaar

95. Narva klindiorg

Astangute tüüpe on Balti klindil 14, sh. Ontika tüüp (Kalvi-Sillamäe); Vaivara tüüp ja Isuri tüüp. Vaivara tüüpi iseloomustab klindiastangut katva paekivi tihe lõhelisus (10 korda enam kui tavalisel pael). Lõhede tekkel ja astangutüübi kujunemisel on olnud tegevad nii maakoore tektoonilised tõusu- ja vajumisliikumised, mandriliustike surve kui ka Kambriumi savide ebaühtlane voolamine (diapiiristumine) liustike surve all. Seda tüüpi astangu tüüpalaks on enam kui 3 km pikkune ja kuni 50 m normaalasendist kõrgemale tõstetud hiidpangaste ahelik – Vaivara Sinimäed.

Alljärgnevalt on iseloomustatud paekalda tähtsamaid osasid planeeringuala piires:

Alates Sakalt ligi 20 km kulgenud pidev ja sirgjooneline paekallas katkeb siin esmalt Toila klindilahega. Klindilahte suubuv Pühajõgi on rajanud endale ühe kauneima Põhja-Eesti oru. Kärestikulise sängiga lookleva oru sügavus ulatub 35 meetrini. Ka jõe lang on siin suur. Toila-Voka maanteesillast mereni langeb jõgi 1,5 km peal üle 15 meetri. Oru veergudel olevate terrasside kõrgus lubab oletada, et Pühajõe oru teke algas enne Antsülusjärve pealetungi, mida tähistava rannajoone kõrgus on siin umbes 16 m.

Pühajõest itta Voka klindilaheni kulgev panga lõik (vanemas kirjanduses ka Neidu kallas) jätkub peaaegu muutumatuna. Ikka ühtne järsak, mille serv ulatub merepinnast 42-46 m kõrgemale. Selle ülemises osas võib näha aluspõhjakivimeid paljandumas Aseri lademest Tiskre kihistu kivimiteni, lamavaid Lükati kihistu kivimeid on harva näha. Tavaliselt jäävad nad rusukalde alla, tulles siin-seal nähtavale mere ääres. Rusukalde tekkes on oluline osa lõhedel, mis jagavad kivimid mitmesuguse suurusega plokkideks. Lõhedesse tungiv vesi, mis talvel külmub ja kevadel sulab, laiendab lõhesid. Aastate jooskul korduv protsess viib varingute ja maaliheteni. Savide pealispinnale koguneb kivimitest väljuv põhjavesi. See muudab savide ja rusukalde kontakti libedaks, põhjustades viimase aeglase liikumise merre. Selliste protsesside tagajärjel on pangametsas puud viltu või hoopis pikali.

Vokal kohal on pangas Voka klindilaht. Selle lääneveerul suubub merre Vasavere (Voka) jõgi, mis on suudemes uuristanud kuni 30 meetri sügavuse sälkoru. Voka klindilahe teeb tähelepanuväärseks ligi 2,5 meetri pikkune kvaternaari setetesse kujunenud peaaegu 10 meetri kõrgune murrutusastang. Seda astangut purustab meri tormide ajal. Alati värskes paljandis on hästi näha klindilahte täitvate jääjärvetekkeliste setete rõhtne kihilisus. Setteis on 10-15 sentimeetri paksusi tugevalt rikutud vahekihte. Voka astangu lasumusrikked väljenduvad mitmesuguste kurdude olemasolus, vahel moodustavad kihid otsekui suuri palle, mille sees õhemad kihid on nö. keerdunud ja katkenud (Miidel, 2003). Kihirikete päritolu (maavärin, kurrutus, maalihe) ja vanus ei ole lõplikult selged ja Voka rikete teema on geoloogide seas aktuaalne.

Voka ja Sillamäe vahele jääb Päite klint. Klindilahe idaservast paar kilomeetrit idas võib näha mitmekümne meetri pikkust paljast klindiseina, suure varingu tagajärge. Rannal on mitmel pool suuri kivimiplokke, mis on aja jooksul libisenud klindi jalamilt mere äärde. Päite klindi idapiiril Türsamäel langeb pangalt väike Ukuoja umbes 6 meetri kõrguse joana. Varem oli juga praegusest asukohast 30-40 m ida pool. Oletatavasti selleks, et oja ei suubuks Sillamäe jäätmehoidlasse, täideti looduslik Ukuoru kanjon prahiga. Oja juhiti uude tehissängi.

Põhja-Eesti paekallas katkeb Türsamäe juures Sõtke klindilahega. Sillamäe linna rajamise tõttu pole klindilahe looduslikust ilmest palju säilinud. Klindilahte suubuva Sõtke jõe orgu on rajatud kaks veehoidlat. Klindilahe kõrgemat osa eraldab merest kuni 15 meetri kõrgune astang. Selle ette jääb Türsamäelt algav kuhjeline mereterrass, millel paikneb Sillamäe jäätmehoidla.

Sõtke klindilahest ida pool paekalda morfoloogia muutub. Eelkõige järsak madaldub: serv kerkib merepinnast ainult 30 m, Mummassaare kohal isegi vaid 23-26 m. Järsak ise on suures osas maetud rusukalde alla, ainult karbonaatkivimid paljanduvad siin-seal. Klindi ette jääb madal mereline terrass. Enne Udria 20 meetri sügavust sälkorgu muutub klindiastang ebamääraseks, kusjuures oru suudmesse jõuab ainult 20 meetri kõrguseni kerkiv kambriumi kivimeist koosnev järsak. Viimane jätkub ka Udria orust ida pool, et ühineda enne Meriküla 26-31 meetri kõrguseks järsakuks, mille pealmise osa moodustavad jälle karbonaatkivimid. See on Udria pank. Selle ees rusukallet ei ole kuna lained hoiavad selle puhtana. Udria (Meriküla) panga kohalt hakkab paekallas merest kaugenema ja on jälgitav lauge astanguna Vodavas, Tõrvajõel ja Narvas.

Kirde-Eesti lavamaa silmapaistvaks kvaternaari pinnavormiks on Vaivara Sinimäed – kolmest seljakust koosnev surveline otsamoreen (lõplikult ei ole Sinimägede genees siiski veel selgitatud). Kolme küngast nimetatakse läänest itta Tornimäeks (kõrgus 70,6 m), Põrguaugumäeks (83,1 m) ja Pargimäeks (85,2 m). Lääne-idasuunalise seljaku pikkus on ligi 5 km, suhteline kõrgus küünib 35 meetrini, klindi serva suhtes mõõdetuna isegi üle 50 meetri. Sinimägede põhjanõlv on järsk, eriti Tornimäe kohal, kus karbonaatkivimitest koosneva mäe ülemine osa on lausa püstine kuni 10 meetri kõrgune sein, mis jätkub 45-kraadise nõlvana veel paarkümmend meetrit. Lõunanõlv on laugem, ent selge jalamiga. Just lõunast karjamaadelt avanebki Sinimägedele kõige parem vaade. Põhjapoolset vaadet piiravad metsad.

Mägede siseehitusest annavad informatsiooni üksikud paljandid: augud, vanad I ja II maailmasõja ajal rajatud punkrid jms. Tornimägi koosneb, vähemalt selle põhjaosa, ühest suurest mitmesaja meetri pikusest aluspõhjakivimite pangast. Selle tihedalt asetuvatest lõhedest läbitud rõhtsad kihid on veidi kaldu lõunasse. Mitmel pool Põrguaugumäel ja Pargimäel on aluspõhjakivimid kaldu erineva nurga all lõunasse, kagusse, isegi põhja.

Aluspõhjakivimeid katab pruunikashall moreen, mis täidab pangaste vahelist ruumi ja on mõnikord surutud isegi aluspõhjakivimite kurdudesse. Moreenis on kohati suuri rändkive. Sinimägede lõunanõlva koostises on suur tähtsus liivast ja kruusast koosnevatel setetel, mis paiguti on tsementeerunud tugevaks konglomeraadiks. Need kihid on kaldu 8-24-kraadise nurga all edelasse või kagusse. Veel kaugemal lõuna pool – tasandikul – on puurimistega leitud viirsavi.

Sinimägede tekke kohta on avaldatud vastakaid arvamusi ja päris ühel meelel ei olda praegugi. Esimese tõsise uurimuse avaldas Sinimägede tekke kohta geoloog Karl Orviku 1926. aastal (neid käsitles põgusamalt ka Hausen 1913 aastal). Tookord vaid 23 aastane hilisem akadeemik leidis, et mäed koosnevad suurtest aluspõhjakivimite pangastest – rändpangastest -, mille mandrijää on toonud sinna 4-5 km põhja poolt või loodest, s.o. klindilt. Rändpangasena käsitlesid Sinimägesid ka mõned varasemad uurijad (Hausen, 1913; Granö, 1922; Tammekann, 1926). Rändpangaste teooria oli valitsev kuni 1960 aastateni, mil hakati otsima ka teisi seletusi Sinimägedede tekkele. Et rändpangaste teket soodustavad tektoonilised rikked, andis see uusi ideid, mille kohaselt on Sinimäed üles kerkinud ainult maa sisejõudude toimel (Sammet). Need kerkivliikumised võivad olla kulgenud piki mägesid kulgevaid murranguid. Viimastel aastatel on esile kerkinud ka tektoonika ja sinisavi paisumise ühendhüpotees. Üldine arvamus geoloogide seas pooldab täna Pärnu-Narva tektooniline rikkevöö + rändpangaste + sinisavi paisumise koosmõju, mis kokkuvõttes vajab veel täpsustatud uuringuid.

Sinimägede distaalsel nõlval paikneb rändrahnuderohke Vaivara fluvioglatsiaalne delta.

Veel esineb pinnavormidest moreentasandikke, mis koosnevad halli värvi rähksest moreenist. Leidub ka hulk rändrahne, kuigi suured rändrahnud ei ole Kirde-Eesti põhjarannikul eriti arvukad.

3. Alutaguse on metsade- ja sooderikas ning väga hõreda inimasustusega territoorium. Naaberaladest madalam (30-40 m üle merepinna), oli Alutaguse jääaja lõpul jääpaisjärvede vetest üle ujutatud. Seepärast domineerivad pinnamoes soostunud liiva- ja viirsavitasandikud. Vahelduvama reljeefiga osadeks on näiteks Iisaku-Illuka oosiahelik planeeringuala naabruses. Alutaguse on üks Eesti rikkamaid piirkondi pleistotseeni pinnavormide tüpoloogia poolest. Kõik nad kuuluvad viimase jäätumise Pandivere staadiumi servamoodustiste hulka ning moodustavad hiiglasliku, kogu Põhja-, Kesk- ja Lääne-Eestit läbiva servakuhjatiste kaare kirdepoolseima lüli. Alutagusele ulatub välja Vaivara fluvioglatsiaalse delta lõunaserv.

Eesti kliima tervikuna on üleminekuline mereliselt mandrilisele. Kliima merelisus oleneb siin Läänemere mõju tugevusest. Ida suunas ja üldise kaugenemisega merest kliima mandrilisus kasvab. Töös vaatluse all oleva ala võib jagada kaheks klimaatiliselt piirkonnaks: 1. Soome lahe äärne Põhja-Eesti rannikumadalik; 2. Kontinentaalsem Kirde-Eesti lavamaa ja Alutaguse. Käesoleval ajal peegeldavad planeeringuala ilmastikku Narva-Jõesuu ja Jõhvi meteoroloogiajaamad, varem on vaatlusi tehtud ka paljudes kohtades mujal (Toila, Olgina).

Põhja-Eesti rannikumadaliku kui mereäärse piirkonna erijoonteks sisemaaga võrreldes on ennekõike hiline ja jahe kevad, märksa soojem ja pikem sügis ning suhteliselt väike sademete hulk. Klindiesine ala, mis saab vähe päikest ja kuhu talvised tuisud koondavad lund, võib sisaldada jää- ja lumelaike veel mai lõpus. Taimekasvu seisukohalt on oluline, et mere ühtlustava mõju tõttu on õhutemperatuuri ööpäevane kõikumine rannikul väiksem kui sisemaal. Mere ääres on temperatuuri langus öösel paari kraadi võrra väiksem ja seetõttu pikeneb öökülmadeta periood paarikümne päeva võrra. Võrreldes sisealadega on rannikul suurem ka päikesepaiste kestus. Sademeid tuleb suvel vähem, tuuled on tugevamad.

Mandrilised mõjutused on suuremad eriti niisugustel talvedel, kui Soome laht jäätub pikemaks ajaks. Mere mõju maksvusele pääsemist pidurdab siin ka tuulealune asend valitsevate tuulte suhtes ning Soome lahe väiksem laius ja veemass võrreldes Läänemere põhjaosaga .

Eesti kliima rajoneeringu kohaselt kuulub Kirde-Eesti lavamaa Sise-Eesti kliimavaldkonda, kus avalduvad juba kontinentaalse kliima tunnused. Ilmajaamade pikaajaliste vaatlusridade põhjal ilmneb, et siin on tegemist Eesti kõige karmimate talvedega. Karmid talved on seotud asjaoluga, et Soome lahe idaosa on talvel harilikult jääkattes ning jää ja lumega kaetud akvatoorium ei suuda anda soojust rannikuvööndist kaugemale.Veebruari keskmine temperatuur Jõhvis ja Narvas (Olgina) on 1966-1998 aasta keskmisena Eesti madalaim -6,7 ⁰C (sama külm on veebruar veel Väike-Maarjas ja Tiirikojal) ning juulikuus on keskmine temperatuur vastavalt 16,2 ja 16,7 ⁰C (Jaagus, 1998).

Aastane sademetehulk väheneb Kirde-Eestis läänest itta. Paljuaastane (1966-98) keskmine sademetehulk on Narvas 642 mm, Jõhvis 685 aastas. Suvel aktiivse vegetatsiooni perioodil esineb siin niiskuse defitsiit, sest lubjakivid on lõhelised ja lasevad vett kergesti läbi.

Alutaguse moodustab Eesti kliima rajoneeringu järgi Sise-Eesti kliimavaldkonna Põhja-Eesti rajooni Alutaguse allrajooni. Siinne kliima on selgesti mandrilise ilmega. Kevad on jahe, palju soojust kulub Soome lahe ja Peipsi järve jää sulatamiseks.

Kõige päikesepaistelisem kuu kogu piirkonnas on juuni, kui päikesepaiste kestus ulatub 280 tunnist 300 tunnini (rannikul). Aasta päikesepaiste kestus kogu ala piires on 1700 tundi. Aasta keskmine õhutemperatuur on 4,0 ⁰C. Aasta külmemaks kuuks on veebruar, kui keskmine temperatuur on –7,5 ⁰C.

Meri on planeeringuala oluline mõjutaja nii looduslikus- kui ka sotsiaalmajanduslikus mõttes. Vee tsirkulatsioon Narva lahes järgib Soome lahe üldist suunda, vastupidiselt kellaosutile. Merevee tase kõigub Narva lahe rannikul perioodiliselt. Kõige madalam on veeseis meres harilikult kevadel, kõige kõrgem sügisel. Kõrge veeseis tekib tugevate läänetuulte ajal, eriti lahtedes. Äärmuslike veeseisude vahe on 2 m ümber. Laine kõrgus võib olla kuni 4 meetrit, avamerel suuremgi.

Merevee temperatuur on kõrgeim juulis ja augustis, tavaliselt 15,5-17,5 ⁰C, varjulistes lahtedes 20 ⁰C. Maksimumtemperatuurid on ulatunud 22-27 ⁰C, olenedes suurel määral mõõtmiskohast. Jääst vabaneb meri aprilli lõpus. Soolsus on Narva lahes 3-4 ⁰/₀₀.

Sisevetest on olulisemad vooluveed (vt. tabel). Planeeringuala jaguneb Narva lahe ja Narva jõe vesikondade vahel. Jõgede ülemjooksud on enamasti kraavitatud ja jõgikondadevahelised piirid tänu kraavidele tinglikud. Tulenevalt ala geoloogilisest ehitusest, eriti aga kivimikihtide lõunasuunalisest kallakusest, on paljudel jõgedel teel mereni välja kujunenud looklev jõesäng. Näiteks algavad nii Pühajõgi kui ka Mägara oja vaid mõne kilomeetri kauguselt Soome lahest, ometi toimub nende suubumine lahte alles pärast pika voolutee läbimist. Rannikumadalikku läbivad arvukate Soome lahte suubuvate jõgede ja ojade alamjooksud, mille sängi keskmine laius on enamasti vaid 10-15 m. Jõed on valdavalt väga madala sügavusega (umbes 1 m). Jõgede aasta keskmised vooluhulgad on väiksmad kui 5 m³/s. Samas on nad paekallast ületades suure languse ja languga, seda eriti rannikumadalikul.

Rannikumadaliku jõgede pikiprofiil on enamasti astmeline, vahelduvad väikese ja erakordselt suure languga lõigud. Paekaldast laskumisel on moodustunud mitmeid joastikke, näiteks Tõrvajõe, Langevoja, Aluoja (vt. tabel).

Ebareeglipärane pikiprofiil ning suur langus on tingitud peamiselt kahest põhjusest: rannikumadalikku ja Põhja-Eesti lubjakivilavamaad eraldavast paekaldast ning maapinna erinevast kerkimisest siinsete jõgede alam- ja keskjooksul.

Järved, peale üksikute rabalaugaste ja tehisveekogude, puuduvad planeeringualal sootuks.

Rannikumadalikule iseloomulik astangulis-astmeline reljeef ja karstunud kivimid loovad aga soodsad tingimused põhjavee väljumiseks allikatena. Kirde-Eesti lavamaa karsti iseloomustab hästi Aluoja kanjon. Pühajõe orgu suubuvas Aluoja orus on alamjooksul 200 meetri ulatuses viis astangut kõrusega 0,5-1,9 m. Joa viimasest astangust ülesvoolu paljandub lõheline paas. Esineb avalõhesid ja kaks kurisut läbimõõduga kuni 5 m ning sügavusega 0,5 m. Need neelavad vett kuni 50 l/s. Seepärast on jõgi veevaesel ajal kuiv ning maa-aluse salaoja vooluveed avanevad allikatena joa astanguis ja oru vasakpoolsel veerul. Neis kõige suurem (vooluhulk kuni 40 l/s) – Aluoja ohvriallikas – avaneb teise 1,3 meetri kõrguse astangu juures. Aluoja org on üksikobjektina looduskaitse all.

Arvukalt avaneb allikaid ka Pühajõe alamjooksul oru veergudel. Allikate liivadest avanemine põhjustab koobaste tekke. Üks Oru pargi vaatamisväärsusi on Pühajõe oru parempoolsel veerul lossitrepi kõrval koopas avanev Hõbeallikas. Kuue meetri pikkuse koopa laius on 1,7 m, kõrgus 1,4 m. Koopa lõpus voolab lõhest välja allikas vooluhulgaga 1 l/s (Kink, 2003).

Rannikumadalikul leidub põhjavett pinnakattes, pealiskorras ja ka aluskorra kristalsetes kivimites. Kvaternaarisetetest toituvaid allikaid on eriti rohkesti fluvioglatsiaalsete deltade põhjaserval asuvate nõlvade ees. Sageli voolab põhjavesi maapinnale mitmesaja meetri pikkusel joonel. Pinnakattes leiduv põhjavesi avaneb ka jõeorgudes, mere ääres jm. Pinnaseveena esinev põhjavee ülemine horisont on mitmel pool saastunud.

Vastavalt pinnamoele ja maastikulistele iseärasustele saab planeeritaval alal eristada ka eriilmelisi taimekoosluste rühmi. Paekalda rusukaldel kasvab meie oludes haruldane kooslus, mitmete laialehiste puuliikidega ürgilmeline salumets (pangamets). Rohkete allikate tõttu on rusukalde pinnas niiske ja toitaineterikas. Rusukallet katab pärnast, vahtrast, saarest, jalakast, sanglepast, haavast, remmelgast, toomingast ja pihlakast lopsakas mets, kus leidub ka kuuske ja tamme. Valgusnõudlikku tamme esineb siiski harvemini, sest paekallas on suunatud põhja ja saab seetõttu valgust vähe. Kallakul pinnal kasvavad puud on sageli omapäraste tõusvate tüvedega, alustaimestik lopsakas ning liigirikas. Palju kasvab sõnajalgu. Haruldasematest liikidest esineb seal Kesk-Euroopa varjukatele mägimetsadele omane mets-kuukress (Lunaria rediviva), täpiline iminõges (Lamium maculatum), karulauk (Allium ursinum), hammasjuur (Cardamine bulbifera) ja mets-jürilill (C. Impatiens). Paekalda jalamile jääb aga lodustuv lepik, kusjuures T. Lippmaa (1935) arvates võib see olla halli lepa ainus primaarne kasvukoht Eestis (Linkrus, 1998). Klindi järsk sein on peaaegu taimestikuta, vaid mõne üksiku kaljutaimega paepragudes, näiteks raunjalad või haprad põisjalad (Kokk, 1996). Viimasel aastakümnel on klindi astangu uurimisega tegelenud mitmed sammalde ja samblike uurijad, kes seni pole oma töödest üldistavaid kokkuvõtteid teinud.

Kirde-Eesti lavamaa regiooni looduslik taimkate on allunud pikaajalisele kultuuristusele, eelkõige karjatamisele ja põlluharimisele. Kuivõrd siinsed loopealsed on primaarsed, kuivõrd teisased kooslused, ei ole üheselt selge. Põlispuud ja muidu haruldased vormid on maastikul enamasti hõlpsasti leitavad, ülevaade nendest on esitatud alljärgnevas tabelis.

LK+ (H. Relve soovitus puu looduskaitse alla võtta)

LK- (H. Relve soovitus puu looduskaitse alt välja arvata)

Eesti põhjapoolsete rannikualade asustuse kohta on andmeid juba mesoliitikumi ajast. Narva jõe äärsed asulakohad on dateeritud VI-IV aastatuhandega e.Kr.. Rahvastik püsis neis paigus järgnevailgi perioodidel, saades ühtlasi täiendust uute asukarühmade juurdetulekuga. Varase rauaaja asustuskeskusi (6. saj – 1.saj e.Kr.) on eriti tihedasti Vaivara ranikualal. “Taani Hindamisraamatus”, mis on koostatud 1241. aasta paiku, on Ida-Alutaguselt märgitud ainult kolm küla: Narva, Sirgala ja Udria. Selle piirkonna intensiivne asustamine algas nähtavasti alles 14. sajandil. Rootsi võimu perioodil hoogustus mõisate rajamine. Valitsejad jagasid heldelt lääne, millele rajati uusi mõisamajandeid. Vaivaras rajati Auvere, Samokrassi, Härmamäe ja Vaasa jt. mõisad. Kokku on näiteks ajaloolises Vaivara kihelkonnas teada andmeid umbes 20 mõisa kohta, millest osa olid väikesed karjamõisad.

Suur näljahäda 17. sajandi lõpus, Põhjasõda ning sellega kaasas käinud katk hävitasid palju rahvast. Pärast Põhjasõda etendasid piirkonna uusasustamisel tähtsat osa soomlased, kelle juurdevool kestis ligemale 1740. aastani (Orav, 1991).

Vaivara sai iseseisvaks kihelkonnaks alles Põhjasõja ajal. 1704. a. moodustati Alutagusest Peterburi kubermangu koosseisu kuuluv Narva kreis, mis hõlmas ka Vaivara. Sõja lõpul (1719) liideti Vaivara kihelkond Rakvere kreisiga, kuhu kuulus järgneva kahesaja aasta vältel. Eesti Vabariigi kehtestamisel moodustati maakonnad ning Vaivara kihelkond jäi Virumaa koosseisu.

Vaivara kihelkond piirnes põhjast Soome lahe, läänest Jõhvi ja lõunast Iisaku kihelkonnaga, hõlmates osaliselt ka praeguse Alajõe ja Illuka ala. Idas ei kulgenud piir mööda Narva jõge. Vaivara kihelkonna maade hulka kuulusid jõe paremal kaldal selle alam- ning keskjooksul asuvad ingeri külad, nn. Eesti-Ingeri. Narva juures läks piir Komarovka küla tagant otse kuni Tammissaareni ning sealt üle Pljussa jõe Vaskvara, Peipsini välja. Viimases sõjas hävis kuni 90% Vaivara valla hoonetest, see on Eesti oludes kõige suurem kahjustuste määr. Tänane valla elanikkond moodustab umbes 1/3 sõjaeelsest. Ajaloolise väärtusega hoonetest ei ole mitte ükski tervena säilinud, endisest Vaivara mõisasüdame (Sinimäel) kohta koostatud ajalooline õiend osutab, et siin asus varem küllalt unikaalne terasside ja pargiteede maastik, mida ehtis historitsistlik peahoone (Treufeld, 2004). Peaaegu tundmatu on ka Udria oru suudme paremal kaldal paiknenud nn. Kotshnevi lossi saatus. Tsaariajal oli siin tegemist Oru lossi analoogiga, mis paraku lagunes juba enne II maailmasõda.

Tänased külad Vaivara vallas on Arumäe (16 inimest), Auvere (20), Hiiemetsa (8), Hundinurga (10), Kudruküla (56), Laagna (51), Meriküla (7), Mustanina (40), Olgina alevik (564), Soldino (101), Sõtke (35), Tõrvajõe (25), Utria (19), Vaivara (114) ja Vodava (9). Valla territooriumi sees asuvad Kohtla-Järve linnaosad Viivikonna ja Sirgala

Toilast on leitud inimasustuse jälgi mis viivad 7-8 aastatuhande kaugusele. Siit on leitud ohvrikive, kivikalmeid ja juhuleidudena tarbeesemeid. Antud rannikuala jääb Kunda ja Narva asulakohtade vahele, samuti on see piirkond olnud mere läheduse tőttu tihedalt asustatud. Esimene asula Toila vallast, mis kanti 1241. aastal Eestimaa vanimasse külade loendisse "Liber Census Daniae" (Taani hindamisraamat), on Pühajőe küla suurusega 6 adramaad (tol ajal tähendas see 6 talu). Varasematele asulate olemasolule viitavad aga mitmed ohvrikivid, kivikalmed, rauasulatuskoht Päites, tarbeesemete juhuleiud jm. Pühajőe külale järgmistena on Mägara küla mainitud 1354. aastast ja enamuse külasid 16. sajandi l poolel. Esmakordselt on nimetatud Päite mőisa 1534. aastal, Kollota (hiljem Voka) mőisa aastal 1586. Talude päriseksostmine algas aastal 1858, kui Päite talupoeg Mart Otto sai Toilas Nisumaa ja Rukkimaa talude omanikuks. Sellega algas siin teoorjuslikult mőisamajanduselt üleminek kapitalistlikule tootmisele.

Puhkekohana hakkas Toila arenema koos raudtee valmimisega ja Peterburi suvitajate huvi kasvuga 19. sajandi viimasel veerandil. Sajandi lõpul ehitas kaupmees G. Jelissejev Oru panganeemikul unikaalse lossi, mille ümber kujundas inglise stiilis pargi. Toila kahjustused II maailmasõjas olid väiksemad kui Vaivaral, kahjuks hävis sõjakeerises (selle kohta esineb mitmeid versioone) Toila peamine uhkus: Oru loss.

Valla keskus - Toila alevik (887 el.) paikneb Pühajőe suudmealal Soome lahe rannikul, 12 km kaugusel maakonna keskusest. Tuntumad külad on Konju (155), Martsa (250), Päite (30), Pühajőe (111), Uikala ( 9), Metsamägara (8), Altküla (65), Voka küla (90), Vaivina (27) ja Voka alevik (1310)

Esimest korda on Sillamäed nimetatud 1502. a., mil selles paigas oli ainult kõrtsikoht. 19. sajandi teisest poolest on Sillamäe tuntud suvituskohana, mis võlus puhkajaid oma mitmekesise looduse ja rahuga. 1868.a. puhkas Sillamäel vene nimekamaid loovisiksusi, helilooja Pjotr Taikovski. 1891.a. tuli siia puhkust veetma maailmakuulus füsioloog, akadeemik Ivan Pavlov, kes jäi Sillamäele truuks peaaegu veerandsajaks aastaks. 1930.a. suvel puhkas Sillamäel Gustav Suits.

1927 alustati Rootsi kapitali kaasabil Eestimaa Õlikonsortsiumi ehitamisega Sillamäe randa. 1928. – 1929 alustas Türsamäe põlevkiviutmistehas tööd. 1936 töödeldi päeva jooksul bensiiniks 250 tonni põlevkivi Sõja puhkedes evakueerisid venelased tehase sisseseade Uuralite taha.

Teise maailmasõja järgseil aastail asuti tehast taastama, kuid pikkadeks aastateks jäi selle toodang suure saladuskatte alla. Juba sõjajärgsetel aastatel hakati katsetama kohaliku materjaliga - musta põlevkiviga (diktüoneemakilt). Kohaliku toorme baasil uraani tootmine lõpetati 1953, mil hakati sisse vedama uraanimaaki SDV-st, Tsehhoslovakkiast, Ungarist, mujalt NSVL-st. Järk-järgult muutus selline tegevus majanduslikult mõttetuks (rääkimata keskkonnareostusest) – uued uraanimaagi leiukohad (eriti Kanadas) viisid uraani hinna maailmaturul alla. Hiljem töödeldi ümber Koola poolsaarelt sisse veetud lapariiti, tootes sellest keemilisel ja elektroonilisel teel radioaktiivseid metalle. Maavaraderikas territoorium on põhjustanud tiheda asustuse väljakujunemise ja tugeva tööstuse kontsentratsiooni just Teise maailmasõja järgsetel aastatel. Sellest tingituna elab enamik ida-virulastest tööstuslikus põhjaosas.

Ontika maastikukaitseala. Kaitsealal kulgeb Põhja-Eesti paekalda üks kõrgemaid (kuni 55,6 m) lõike, mis mitme kilomeetri ulatuses moodustab katkematu paeseina. Kaitseala loodi klindi ühe esinduslikuma osa (Kambriumi ja Alam-Ordoviitsiumi paljandid) ja pangaesise liigirikka lehtmetsa kaitseks. Viimaste säilitamiseks on asutatud rangema kaitsereþiimiga Pangametsa sihtaitsevöönd.. Valaste joa ette on püstitatud vaateplatvorm.. Ontika piirkonnas moodustati looduskaitsealad (2) esmakordselt juba 1938 aastal. Alates 1998 aastast on Eestis tegutsetud selle nimel, et paekalda väärtuslikumad lõigud saaks lülitatud UNESCO looduspärandi nimistusse. Tegevus oli seni siiski küllat stiihiline ja vastav taotlus (esitaja peab olema riik, Keskkonnaministeeriumi kaudu) läks Eestist välja alles 2003 aastal.

Toila klindilahte suubuv Pühajõgi on rajanud endale ühe kauneima Põhja-Eesti oru. Kärestikulise sängiga lookleva oru sügavus ulatub 35 meetrini. Ka jõe lang on siin suur. Toila-Voka maanteesillast mereni langeb jõgi 1,5 km peal üle 15 meetri.

Pühajõest itta Voka klindilaheni kulgev panga lõik jätkub peaaegu muutumatuna. Ikka ühtne järsak, mille serv ulatub merepinnast 42-46 m kõrgemale.

Vokal on pangas Voka klindilaht. Selle lääneveerul suubub merre Vasavere (Voka) jõgi, mis on suudemes uuristanud kuni 30 meetri sügavuse sälkoru. Voka klindilahe teeb tähelepanuväärseks ligi 2,5 meetri pikkune kvaternaari setetesse kujunenud peaaegu 10 meetri kõrgune murrutusastang. Seda astangut purustab meri tormide ajal. Alati värskes paljandis on hästi näha klindilahte täitvate jääjärvetekkeliste setete rõhtne kihilisus. Setteis on 10-15 sentimeetri paksusi tugevalt rikutud vahekihte, mille tekkemehhanism on geoloogide seas siiani ebaselge (Miidel, 2003).

Voka ja Sillamäe vahele jääb Päite pank, millekõige kõrgem koht – 41 m - asub Päite ja Künnapõhja küla kohal. Siin omandab paekallas Ida-Eestile iseloomulikud jooned. Peaaegu otse merest kerkiva kalda alla on maetud kümnetesse meetritesse ulatuva kõrgusega järsak. Rannal lebab järsult kaldalt allavarisenud suuri pae- ning liivakivi lahmakaid. Rannal leidub rohelisi liivakiviplaate, lillasi kildkivilehti, halli paepanku. Päite panka on peale viimast sõda puuritud kolm stolli (a 100 m), mis algavad 12 m kõrguselt panga servast. Stollide külastamine on eluohtlik.

Päitest idas on väike Ukuoja uuristanud enesele järsu sügava oru, mille põhi on tihedalt kaetud munakatega. Arvatakse, et kivid on ojja kantud, seotuna usurituaalidega. Ütleb ju Ukuoja nimigi, et tegemist on muinaseestlaste püha paigaga. Ukuoja algne kanjonorg on täidetud Sillamäe tehase tootmisjääkidega ning ojale on rajatud uus säng, mis lõpeb 7 m kõrguse joaga. Ukuoja ja Sillamäe vahel paikneb maa-alune (diktüoneemakilda) kaevanduskäikude võrgustik, mis osaliselt on sisse langenud (tee profiil käib üles-alla) ja mille ohutustamine on osa Sillamäe jäätmehoidla üldisest saneerimisest.

Vaivara maastikukaitseala. Vaivara Sinimäed võeti üksikobjektina looduskaitse alla 1959. aastal, maastikukaitseala moodustati 1998. aastal geoloogilise ehituse ja geneesi poolest väärtusliku pinnavormi kaitseks. Vastavalt kaitsekorra eripärale jaguneb kaitseala Tornimäe ja Viivikonna (viimane asub kaevandusalal, raudteest lõunas) sihtkaitsevööndiks ning Pargimäe ja Põrguaugumäe piiranguvööndiks. Sinimägede distaalsel nõlval paikneb Vaivara fluvioglatsiaalne delta. Kuni maailmasõjani olid Sinimäed kaetud kõrge kuusemetsaga, mis hävis lahingutes. Praegused põhjanõlvade puistud sarnanevad klindiesiste salumetsadega.

Sinimägede asukoht Soome lahe ja Alutaguse soode vahelisel kitsal läbipääsul annab võimaluse kontrollida Tallinna-Narva maanteed – see asjaolu ongi teinud siinsed kõrgendikud strateegiliselt tähtsaks ja nende pärast on peetud palju lahinguid. Sinimäed on olnud kindlustusvööndiks mitmes sõjas. Tornimäele laskis juba Peeter I ehitada Põhjasõja ajal vaatetorni. Kokku langes Teise maailmasõja lahingutes Sinimägedel umbes 170 000 meest (J. Laidoneri muuseumi kodulehekülg). Kuna seal osales võitlejaid paljudest rahvustest, on Sinimägedele püstitatud ka erinevaid mälestusmärke: siin on Nõukogude armee võitlejate kalmistu ja mälestusobelisk, taanlaste, norralaste ja flaamide mälestustahvlid, on ka mälestusrist eestlastest sõduritele, kes olid sunnitud võitlema mõlemale poolel. Tornimäe jalamil (Vaivara uuel kalmistul) on taastatud Vabadussõja monument Vaivara kihelkonnast pärit langenutele.

Suured rändrahnud (täpsemalt hiidrahnud, ümbermõõduga > 25 m) ei ole Kirde-Eesti põhjarannikul eriti arvukad. Suurima rahnu leiab Oru lossipargist, vaid mõnekümne sammu kaugusel Pühajõe sillast. Lameda pealispinna ja pikliku põhiplaaniga pegmatiitgraniidist rahn on suures osas mattunud pinnasesse, mistõttu ta on nähtav vaid 1,7 meetri kõrgusena. Ümbermõõdult (26,5 m) kuulub kivi hiidrahnude hulka. Lamedale kivile on raiutud lähedal asuva silla ehitamisajaga venekeelne tekst, rahnu on kasutatud ka reeperina lähikonna geodeetilisel mõõdistamisel. Varasemal ajal oli ta kasutusel ka ohverdamispaigana ja ta on tuntud Oru ohvrikivina. Oru lossi rajaja järgi nimetatakse kivi ka Jelissejevi kiviks.

Piirkonna ühe suurema rahnu leiame Auvere-Narva-Jõesuu teest pool kilomeetrit ida pool paiknevast endisest kruusakarjäärist. Rahn asetseb justkui pjedestaalil: kruusa kaevandamisel tema alla jäetud 1,7 meetri kõrgusel jäänuksaarel. 20-meetrise ümbermõõduga rahn on rööpkülikulise põhiplaaniga ja 4 meetrit kõrge ning pinnasest väljaprepareerituna tervikuna vaadeldav. Tegu on pruunikashalli rabakivigraniidiga. Lähedal asuva endise talukoha järgi kannab rahn Rannikmaa Suurkivi nime.

Pisut lääne pool, Pimestiku küla teeäärses lehtmetsas, paikneb Pimestiku Suurkivi, mis on ümbritsetud kivikülviga. Tahukakujulise rabakivirahnu kõrgus on 3,5 m ja ümbermõõt 18,5 m. Lõhestunud ebatasane lagi peab kinni metsakõdu, millel areneb mitmekesine taimestik.

Sinimägedest mõni kilomeeter ida pool Hiiemetsa bussipeatuse juures asub Hiiemetsa Liukivi nimeline rabakivirahn, mille olevat sinna lennutanud Vanapagan. Selle kõrgus on üle teemulde 2,4 m ja übermõõt 15,2 m. Suurem osa kivist on mattunud.

Dessandi mälestusmärgi juures Meriküla lähedal leidub mitu rahnu, kuid juba teistlaadsest kivimist: roosakatoonilisest keskmisekristallilisest graniidist. Neist suurim on Nõlvapealne rahn. Lisaks leiduvad seal Kahe Küüruga kivi, Dessandikivi, Laagna kivi (Pirrus, 2003). Mõni kilomeeter dessanditähisest lääne pool, vähemalt 450 meetri pikkusel ja kuni 15 laiusel rannalõigul paikneb Udria kivikülv. Kogu rand on sillutatud külg-külje kõrvale paigutatud rahnudega, mille kõrgus on enamasti 1-1,5 m ning mille ümbermõõt ulatub 10-18 meetrini. Kivid täidavad rannariba peaaegu poole kilomeetri ulatuses. Rahnude kivimiline mitmekesisus räägib nende päritoluala suurest mitmekesisusest. Siin on segunenud paljude lähtepiirkondade kivimid. Udria kivikülv on looduskaitse all juba 1939 aastast.

Oru pargi maastikukaitseala. Oru park võeti looduskaitse alla Saka-Ontika-Toila paekalda osana 1957. a. Hiljem, 1997. aastal, moodustati Oru pargi maastikukaitseala (75,4 ha) ajaloolise väärtusega ja mitmekesise reljeefiga pargimaastiku kaitseks. Kaitseala maa-ala jaguneb kaheks piiranguvööndiks – metsapargi- ja pargi piiranguvööndiks - kus on lubatud eesmärgipärane hooldetegevus.

Toila-Oru park on ainulaadne oma liigirikkuse, asendi ja kujunduse poolest. Parki ilmestavad vaheldusikas reljeef ja kärestikuline Pühajõe org. Liigirikkuselt ületab Oru park teisi Põhja-Eesti parke: ruutkilomeetrilisel alal leidub 270 puittaimeliiki ja –vormi. Võõrliikidest on huvitavamad euroopa lehised, alpi seedermännid, virgiinia kadakas, hall ebastuuga, ajaani kuusk, krimmi pärnad, palsaminulud jt. Pargi jämedaim puu on looduskaitsealune euroameerika pappel (läbimõõt 144 cm) .

Lossi, mille poolest Oru omal ajal eriti kuulsaks sai, paraku enam pole. See põletati 1941. aasta augustis taganeva Punaarmee poolt maha. Loss oli uusbarokne ning selle rajas Peterburi kaupmees Grigori Jelissejev aastatel 1897-1899. Hiljem, 1930. aasate keskel, kohandati see riigivanema suveresidentsiks. Lossist on säilinud vaid fragmendid, kuid ümbritsev maastik annab siiski aimu selle kunagisest suursugususest. Lossi eest laskusid jõeni terrassid, hoone idatiival paiknes poolkaarjas kasvuhoone (talveaed). Lossiansamblisse kuulusid veel hobusetallid, maneeþ, koertemaja, teenijate elumaja ja paljud teised hooned, presidendi suveresidentsi-periodist lisandusid veel jõesadam, mudaravila, kodumajanduskool. Oru võimalik taastamine sõjaeelses hiilguses on olnud korduvalt arutluse all, mõistagi on see ettevõtmine piisavalt kulukas.

Udria maastikukaitseala. Udria jõeorg ja park võeti 1986. aastal kohaliku kaitse alla kui maalilises orus paiknev omaaegne tuntud parkmetsaga puhkekoht. Udria maastikukaitseala (klindiastangu serval paikeva Udria pargi, Udria oja oru, rändrahnude külvi, pangametsa koosluste, kaitsealuste liikide ja maastiku kaitseks) uus kaitse-eeskiri on kinnitamisel.

Udria rannikul ulatub meri paekalda jalamile. Udria lõhangus, kus voolab samanimeline oja, paljanduvad savi ja liivakivid. Oja suudmest lääne pool on looduskaitsealune kivikülv. Ka külas on suuri rändrahne, mida nimetatakse Kalevipoja viisukivideks. Lääne pool asub Mummassaare ohvrikivi. Oja kallastel kasvab laialehine mets, rohkesti on kuukressi. Udria parki on istutatud elupuid, seedreid ja hõbekuuski.

Geoloogidele on huvi pakkunud ka Vodava külas asuvad koopad. Siin koosneb klint kahest astangust. Lõunapoolne, lubjakividest astang on kuni 4 m kõrge. Sellest vaid mõnisada meetrit põhja pool kulgeb liivikividest astang kõrgusega üle 10 m, mida liigestavad allikaterikkad sälkorud. 1966. a. kevadel langes ühe sälkoru pervel maapind sisse. Tekkis 3 m sügav ja 1,5 m lai kaevutaoline auk, mille põhjas mustendas kitsas koopaava. Veel samal aastal uuris seda koobast üksikasjaliselt geoloog Lemme Martin, kelle andmeil asus koobas maapinnast umbes 10 m sügavusel. Selle põhi oli vaid mõnikümmend sentimeetrit kõrgemal kõrval asuva sälkoru põhjast ja klindiastangu jalamist. Koobas koosnes neljast osast: avarast “saalist”, kahest sellesse lõunast ja läänest suubuvast harust ning põhjasuunalisest madalast ning kitsast äravoolukanalist. Viimane oli täitunud laest varisenud materjaliga. Kõrgeim on olnud koopa kinnivarisenud osa, tõenäoliselt 3,5-4 m. “Saalis” pindalaga ligikaudu16 m² mõõdeti koopa kõrguseks 1,1-1,4 m. Martini andmeil esines Vodava külas veel teine koobas asukohaga esimesest umbes 300 m ida pool. Koopast voolas välja allikoja, kusjuures vee äravoolukoht kujutas endast 30-40 cm laiust ja 1,5 m kõrgust lõhe liivakivis, millesse mahtus pugema ka inimene.

Vodava koobaste jääajajärgne areng algas pärast Antsülusjärve veetaseme alanemist ja rannajoone taandumist põhja poole. Liiva väljakannet maa alt võimaldavad lõhed ja neis voolav põhjavesi.

Umbes kilomeetri kaugusel Udria ojast on kahel pool teed üsna palju suuri lamedaid kive. See on riikliku kaitse all olev arheoloogiamälestis “Papikivik”. Need on iidsed kivikalmed – vasakul I aastatuhande esimesest, paremal teisest poolest. Need olid ümarikud, lameda kuheliku kujulised kividest ja mullast ehitised maapinnal. Kivikalmed paiknevad kõrgematel kohtadel, kust avaneb vaade ümbruskonnale, sageli merele või järvele ja nendeäärsetele rohumaadele. Kirde-Eestis on varasest rauaajast (500 a m.a.j. ) teada rohkesti kivikalmeid. Need asusid sageli mitte kõrgel paekaldal, vaid klindi jalamil mitme rühmana piki mereranda. Ka Vaiavara kant on rikas vanema rauaaja (100-500 a m.a.j.) muististe poolest. Esmajoones on need tarandkalmed, mis oma klassikalisel kujul said tuntuks just siinsete kaevamist tõttu.

Tõrvajõe juga asub samanimelises külas. Enne juga langeb oja umbes 6 meetri ulatuses mööda madalaid astmeid 1,3-1,5 m. Joaastagu kõrgus on sõltuvalt veeseisust 2,2-2,5 m. Astangu laius on 6 m. Joast pärivoolu algab kuni 10 meetri sügavune kanjon, mille parempoolne veer on suhteliselt lauge. Kanjoni vasakul veerul on 6-7 meetri kõrgune paljand. Enne juga voolab oja Kunda lademe karbonaatkivimitel. Joaastang koosneb Volhovi lademe kivimitest. Kõiki neid kivimeid läbivad erakordselt tihedalt asetsevad tektoonilised lõhed, mis on valdavalt loode-kagusuunalised. Need ja ristuvad kirde-edelasuunalised lõhed on määranud ka joaastangu kuju ja oru suuna. Tõrvajõe juga oli üks esimesi, mis võeti Eestis looduskaitse alla (1959).

Langevoja juga asub Sõtke jõe vasakul lisajõel. Juba enne juga on oja uuristanud paari meetri sügavuse oru. Joa ees langeb vesi umbes 5 meetri pikkusel lõigul astmeliselt 1,2 m ja pärast seda veelgi. Joa kõrguse kohta on olemas erinevaid (2-4 m) andmeid, mis võib olla põhjustatud toimunud varingutest. Langevoja juga võeti looduskaitse alla 1959.a.

Aluoja joastik asub Pühajõe vasakpoolsel lisajõel Mägara ojal. Viimast tuntakse ka Härjaoja või Sepaoja nime all. Aluoja kaskaad koosneb viiest astangust, mille summaarne kõrgus on ligi 6m. Viimase astangu serv on alt uuristatud sügavaks kulpaks. Üksikute jugade laius on 6-11 m. Kolm ülemist astangut on kujunenud Kunda lademe, järgmine Volhovi ja kõige alumine Volhovi ja osalt Billingeni lademe karbonaatkivimitesse. Kivimeid läbivad arvukad tihedalt asetuvad loodesuunalised ja kirdesuunalised tektoonilised lõhed. Ilmselt on oru järsud täisnurksed pöörded põhjustatud just kivimite lõhestatusest. Aluoja org süveneb pärivoolu kiiresti 10 meetrini suudmes. Kohati, näiteks kolmanda astangu juures, on org kanjonilaadne. Pärast viimast astangut org laieneb ja selle veerud ühinevad Pühajõe oruga.

* nimestik ei sisalda kaitsealuseid üksikpuid ja rändrahne, millel samuti on kaitsetsoon, LHA-de ehk Natura 2000 loodushoiualade kaitse aluseks on ministri määrus (RTL, 2004,49,850)

Kaitse all olevate kultuuriväärtuste nimekiri (väljavõte riiklikust kultuuriväärtuste registrist 24.03.04) 

Möödunud sajandi esimesel poolel oli Toila ja Vaivara valla põhjarannik tuntud suvituspaik. Pärast I maailmasõda Virumaale tekkinud põlevkivitööstus mõjutas esialgu rannikuasulatest vaid Sillamäed. Kahekümnendate aastate lõpul rajas Rootsi Estländska Oljeskifferkonsortiet Sõtke jõe vasakule kaldale Türsamäe mõisa maale väikese õlitehase ja 1936. aastal Alutaguse metsadesse Viivikonna kaevanduse. Drastilised muudatused algasid pärast II maailmasõda seoses tuumarelvastumisega ja uraani rikastamisega Sillamäel.

Diktüoneemakilt, vahest Eesti kurikuulsaim kivim, lebab kihina Eesti Alam-Ordoviitsiumi fosforiidikihindi peal ja paekivikihtide lamamis ning paljandub mitmel pool paekalda kesk- vôi allosas. Koos orgaanilise ainega, mis pärineb graptoliitide (“Dictyonema”) jm. omaaegsete organismide lagunemisest, esineb selles kivimis raskmetalle nagu uraani, reeniumi, vanaadiumi, molübdeeni, pliid jpt. Uraani saamiseks diktüoneemakildast ehitas endine Nõukogude Liit neljakümnendate aastate lõpul Sillamäele kaevanduse ja rikastusvabriku. Vaivara vallast eraldati 32 km² maad, kuhu endise põlevkiviõlitehase asemele ehitati uraanikaevandus ja –rikastamistehas ning tööstust teenindav linn. Et tuumapommide jaoks vajaliku toorme tootmine oli ülimalt salajane, kujutas kogu ala esialgu endast vangilaagrit. Kaevandusväli paiknes praeguse Sillamäe lääneosas kunagise Türsamäe mõisa maadel vana Narva maantee ja klindi vahel. Ajavahemikus 01.01.1949-31.06.1952 kaevandati seal 240,5 tuhat tonni maaki, mille keskmine uraanisisaldus oli 0,036 %, s.t. 63,3 tonni potentsiaalset metalli. Nii vaese maagi kaevandamine ei olnud mõttekas ja kaevandus suleti 1969. a. Nagu näitavad tänased vaatlused, tehti seda lohakalt. Kaeveväljal on poollahtisi varinguauke. Alal on pinnas kooritud ja mitmes kohas on kaevandatud ka pinnakattealust porsunud paasi, tõenäoliselt Sillamäe jäätmehoidla tarbeks (Reinsalu, 2003).

Ettevõtmine ebaõnnestus asjaosaliste ränkade uurimis- ja projekteerimisvigade tõttu. Diktüoneemakildas on uraani sama palju kui omal ajal kasutatud uraanimaakides ikka, kuid tehasesse projekteeritud ja ehitatud rikastusseadmete ja –tehnoloogia abil ei suudetud uraani maagist kätte saada. Uraan osutus väga tugevalt seotuks ümbriskivimiga, eriti selle orgaanilise ja saviainesega. Heas usus või võhiklikkuses olid rikastamisuuringud tegemata jäetud. Ka hilisemad, kaevanduse seiskumisele järgnenud uuringud ei suutnud kasutamisväärset tehnoloogiat luua. Nii hakkas Sillamäe tehas kasutama imporditud maaki. Praegusel ajastul tunduvad tehnoloogilised raskused diktüoneemakilda kasutamisel nii suured olema, et igasugused uuringud on katkestatud. Selle kivimi käitlemisel tekkiv keskkonnakahjustamise oht on nii suur, et see takistab ka naaberkihtide kasutamist, näiteks fosforiidikaevandamist

Kohe pärast Teist Maailmasõda hakati Päite maaninale Sillamäel ladustama uraanitehase radioaktiivseid tootmisjäätmeid. Esimese kümne aasta uraanitootmisjäätmed pandi niisama randa hunnikusse, viimased neli aastakümmet on neid pumbatud 1959. aastal rajatud jäätmehoidlasse. Tänaseks on selle 25 m üle merepinna ulatuva mäelaadse rajatise pindala 33 ha. Varem imbus sealt Läänemerre tuhandeid tonne kahjulikke ühendeid. Sellest jäätmehoidlast jõudis 1990 aastete alguses merre ka kolmandik kogu Eestis merre uhutud lämmastikust - kuni poolteist tuhat tonni üldlämmastikku aastas. Pärast jäätmehoidla katmist ja selle katendi isoleerimist, lakkab saastainete lekkimine merre.

Viiekümnendatel aastatel laienes piirkonnas ka põlevkivi kaevandamine ja algas uute karjääride ehitamine. Viivikonna karjäär moderniseeriti ja allmaakaevandus suleti. Mäetööd suundusid Viivikonnast läände Toila valla lõunaosa maile Kurtna järvede suunas. Vaivara valda rajati esmalt Sirgala ja seejärel Narva (1970) karjäär. Ühtekokku on tänaseks kolmest mainitud karjäärist kaevandatud ja elektrijaamadesse põletamiseks saadetud ligikaudu 300 miljonit tonni põlevkivi.

Nüüdseks on põlevkivikarjääride “hiilgeaeg” läbi. Viivikonna jaoskonnas jätkub kaevandamine vaid loodeosas. Kaevandatakse ettevaatlikult, et võimalikult vähe mõjutada Kurtna maastikukaitseala. Sirgala ja Narva jaoskonna lõunasse suunduval töörindel on põlevkivikihind jõudnud nii sügavale, et iga tonni väljamiseks tuleb eemaldada 5-7 m³ katendit. Sirgala jaoskonna edelaosas takistavad põlevkivi kaevandamist hüljatud turbaväljad.

Põlevkivikarjäärid on tekitanud Toila ja Vaivara valla lõunaossa uudse tehnogeense maastiku. Põlevkivi maapealsel kaevandamisel tekkib künklik maastik, kus on raske liikuda. Selline ala tuleb kõigepealt tasandada ning siis kuidagiviisi kasutusele võtta. Vahel on ammendatud karjääri peale veetud mullakiht, mis enne kaevandamist eemaldati. Neil juhtudel on loodud endiste karjääride kohale isegi põlde. Kuid taoline menetlus on kallis ja seda on rakendatud vaid väga väikestel aladel. Kõige sagedamini on ammendatud karjääre metsastatud. Sirgala perspektiiviks on kaitsejõudude harjuhtusväljaku rajamine u. 4000 ha suurusel alal (ala suurusest ¾ on ohutustsoon).

Endiste karjääride metsastamiseks sobivad lisaks männile hästi kask ja sanglepp. Metsakõlvikuid eraldavad üksteisest sügavad kaevikud, mille põhjas sõidavad mäetöid teenindavad veokid. Osa ammendatud alast jäi omal ajal tasandamata ja sinna on mets kasvanud omatahtsi, mis on looduslikult isegi suurema väärtusega. Kaugemas tulevikus, kui põlevkivi kaevandamine lõpeb, täituvad kaevikud veega. Karjäärijärvede sügavuseks kujuneb kuni 40 m. Selliste peaaegu 100 meetri laiuste järvede pikust hakatakse mõõtma kümnetes kilomeetrites. Oluline on leida nendele järvedele rakendus. Heaks näiteks on Viivikonna asulast kaks kilomeetrit lõunas paiknev 1,8-hektarise pindalaga tehisjärv, mille rajamise kohaliku rahva supluskohaks korraldas karjääri tehniline juht mäeinsener Paul Vesiloo. Veekogu ongi tuntud Vesiloo järvena (Reinsalu, 2003).

Mahajäetud allmaakaevanduste alad on jätkuvalt ohtlikud kaevanduslagede varisemisohu tõttu. Maa-alused põlevkivikaevandused moodustavad Kirde-Eestis sadade kilomeetrite pikkusi käikudevõrke. Mahajäetud kaevandused täidetakse enamasti aherainega ja unustatakse. Nüüd on vanemate käikude laed hakanud varisema, mille tulemusena tekivad maapinnale piklikud sulglohud, kuhu koguneb vesi. Sellised liigniisked paigad hakkavad soostuma ning neid pole võimalik enam kasutada. Veel leiavad need kasutamist põllu- ja metsamaadena, kuid ehitustegevus seal on piiratud. Kahjustatud on põhjaveed, kuivõrd uppuvatesse kaevanduskäikudesse kogunev vesi ei ole ilma puhastamata kasutatav

Kolmas maavara, mille kaevandamine on oluliselt kujundanud Alutaguse maastikku, on turvas. Toila valla piiridesse jääb Eesti suurima, Puhatu turbamaardla (210 km²) ammendatud põhjaosa. Turvast kaevandas kuuekümnendatel aastatel ehitatud Oru turbakombinaat. Kuigi oli teada, et suurem osa Puhatu maardlast lasub põlevkivi peal ja et enne kui põlevkivikarjäärid jõuavad turba tootmisalale, tuleb need tühjaks kaevandada, jätkati turba tootmist Oru tehase lähedal väljaspool põlevkivimaardlat. Põlevkivikarjääride ette jäävaid välju hakati freesima alles siis kui oli juba liiga hilja. Et turbabriketi tootmine on väga energiamahukas, siis majanduse normaliseerudes tehas pankrotistus. Rekultiveerimata jäänud turbaväljadel arenevad ebasoodsad posttehnolooglised protsessid. Toila valla lääneosas on riigi maavarade registris Ontika turbamaardla (277 ha). Looduslikest mineraalsetest ehitusmaterjalidest on registris vaid Voka kruusamaardla Toila vallas ja Puhkova kruusamaardla Vaivara vallas (Reinsalu, 2003). Voka maardla kasutamise üle teedeehituse tarvis 2003 aastal tekkis Voka elanike seas tugev vastuseis – Toila vallavalitsus ei kooskõlastnud AS Talteri kava karjääri avamisks Vokal.

Planeeringualal esineb laialdaselt paekivi, mida siin on murtud väiksemates karjäärides (Perjatsi, Peeterristi, Narva-Kadastiku). Sillamäe-Narva piirkond on huvitav ja Eestis ainulaadne mitmevärvilise paekivi kasutuspiirkond (Perens, 2004). Tsaariaegsetest ehitistest on piirkonnas väärtuslikumad endine Voka algkooli hoone, Vaivara seltsimaja, üksikud taluhooned Peeterristil jm. Toila huvitavad paeehitised (Oru lossi purskaev ja terrassi tugimüürid, uus laululava) on püstitatud Loode-Eesti paasi kasutades (Vasalemma, Väo ja Ungru paemurrud). Kahjuks on kohaliku paekivi kasutamine ehituses praktiliselt lõppenud.